​Suhted loevad. Suhete kvaliteet mõjutab elukvaliteeti. Prantslased on taibanud, et toitki maitseb ja mõjub heas seltskonnas paremini kui üksi nosides. Enamike riikide toitumiskavad määratlevad, kui palju puu- ja köögivilju peaksime iga päev sööma, ent Prantsusmaa ametlikus toitumiskavas on kirjas, et süüa tuleks koos teiste inimestega.
 
Tugevad suhted on meie rikkus ja vaikse rõõmu allikas. Inimestena ühendab meid kõiki soov olla märgatud, mõistetud-ärakuulatud, omaksvõetud ja tunda end väärtuslikuna. Üksnes teiste inimeste olemasolu saab selle soovi täitumise võimalikuks teha.
 
Head suhted tagavad kõrge heaolutunde, nässus suhted loovad viletsa meeleolu ja avaldavad mõju pea kõikidele eluvaldkondadele. Kas sulle meenub mõni kord, mil suhe lähedase, kolleegi või sõbraga kiiva kiskus ja sisimast kerkinud kriipiv-näriv tunne oli taustaks kõigele, mida üritasid ette võtta? Töö edenes visalt ja mõtted keerlesid suhteküsimuse juures. Kas tuleb meelde ka selline hetk, mil kellegi toetav sõna, õlalepatsutus, hooliv pilk või tähelepanelikkus andis sulle tiivad ja suutsid mägesid liigutada?
 
Suhted luuakse suhtlemise abil. Suhetest rõõmu tundmiseks on vaja suhelda ja ...
 
... JA tasub meeles pidada:

• pole mingit tagatist, et teine inimene reageerib sinu suhtlemisele sellisel viisl, nagu sulle meeldiks;
• sa ei suuda teise inimese üle valitseda;
• sa ei saa mitte mingil moel sundida teist koostööd tegema, mõistev olema, hoolima või mõnel muul sulle meelepärasel viisil käituma.

 
Võid õppida keskenduma sellele, mille üle sul võimu on. Hoolimata sellest, mida teine teeb, saad otsustada olla rohkem niisuguse inimese moodi, kellega sa ise suhelda tahaks. Saad otsustada leppida sellega, mille üle sul võimu pole ning mitte avalikult või sismas teise reageeringutega võidelda. Saad otsustada, kuidas reageerida, kui olukord läheb raskeks.
 
Keskendudes sellele, mille üle on sul otsene võim – iseenda tegevus ja käitumine – võid avastada, et muutub ka nende käitumine, kellega kokku puutud. Loomulikult pole siin kindlat garantiid. Ent seda juhtub väga sageli.
 
Raja oma suhtlemine kindlale pinnale. Milline suhtlemispartner ise olla tahad? Hooliv, tunnustav, avatud, mõistev, austav, armastav jne? Või kibestunud, vaenulik, põlglik, hukkamõistev, lugupidamatu, halvustav, vimmapidav? Võid igal ajal valida käituda vastavalt oma sügavaimatele väärtustele. Tähtis on, mida sina oma väärtuste suhtes teha saad. Näiteks, kui väärtustad austust, saad kohelda teisi austusega, hoolimata sellest, kas sulle saab osaks austus. Saad tänada neid, kes kohtlevad sind austusega. Saad paluda teistel kohelda end austusega. Saad luua suhteid inimestega, kes peavad austust tähtsaks. Väärtus tähistab seda, mida tahad teha, mitte seda, mida tahad saada. Karm reaalsus on, et me saame kontrollida, mida teeme, mitte aga seda, mida saame. Häälestudes enda olulistele väärtustele ja väljendades väärtuspõhist suhtumist, koged kindlapeale suurt rõõmu vähemalt ühest olulisest suhtest – suhtest iseendaga. Enesega kooskõlas olemine-tegutsemine laseb sul end hästi tunda ka siis, kui oled koos kellegagi, kes viriseb või kritiseerib või leiab vigu või osutab pidevalt probleemidele või käib sulle peale või üritab sind käsutada ... Saad olla see, kellest kiirgab soojust, mõistmist, ehedust, kes ei võta ennast surmtõsiselt, on avatud ja lahendustele suunatud – sõltumata sellest, kellega koos oled. Võtad suhetelt suure hulga pingeid, kui keskendud sellele, mis jääb sinu mõjusfääri.
 
Mikk Sarve raamatust „Sõna jõud“, on mulle meelde jäänud mõte: „Maailm on mõnus, kui ümber on palju hea meelega inimesi. Sellepärast tulebki pidevalt teha nii palju head meelt, kui vähegi võimalik.“
 
Naljalugu saare pulmast räägib kombest, mis näeb ette, et pruut ja peigmees peavad kumbki sammhaaval edasi astuma ja iga sammu juures ütlema teise kohta ühe hellitusnime. Vaadatakse kumb kaugemale jõuab. Pruut hakkab siis hoogsalt astuma: „kallis“, „kullake“, „armas“, „päike“, „karuke“ jne. Peigmees astub ühe sammu, ütleb: „naine“ ja seisatab pikalt ... seejärel astub teise sammu, ütleb: „inimene“ ja jääbki seisma – sõnad said otsa.
 
Me kõik oleme kaugel täiuslikkusest ja vahel võivadki sõnad kurku kinni jääda või sootuks otsa lõppeda. Suhetes pole universaalseid reegleid. Ent ometi saame palju ära teha "hea meele“ toomisel oma suhetesse.
 
Ühes Aafrika hõimus olevat komme, kui hõimu liige käitub valesti või teeb midagi halba, peab ta küla keskel üksi seisma. Terve hõim koguneb tema ümber. Seejärel pöördub tema poole ükshaaval iga mees, naine ja laps. Nad ei ütle talle midagi kriitilist. Iga hõimukaaslane loetleb hoopis põhjalikult kõik tema head omadused. Lahkel sõnal on suur jõud.
 
Sarnaselt kirjeldatud Aafrika hõimu kombestikule saad sinagi teisele „sponsoriks“ olla - väljendada siiralt teisesse uskumist ja tunnustada teises olemasolevat potentsiaali. Sponsorina saad teisele öelda: „Ma näen (teatud suurepärast oskust, omadust, olemiseviisi) .... ja see meeldib mulle.“, „Ma tajun, et sa/sul (teatud sisemist suutlikkust)... ja see meeldib mulle.“
 
Lähedussuhetes saad teise rõõmule kaasa elada ja rõõmust isegi osa saada seeläbi, et võtad vastu teise jaoks hea uudise aktiivselt ja konstruktiivselt. See tähendab, et sa ei võta partneri edu lihtsalt teadmiseks – „Tubli, kallis!“ – ning ei jätka oma toimetustega ega ei reageeri nördinud hüüdega: „Kas sa oled üldse mõelnud, kui palju rohkem aega pead nüüd pere arvelt tööle kulutama?“ või ei ignoreeri uudist ega käitu viisil, nagu seda poleks olnudki, küsides hoopis: „Kas sa poest tulid täna läbi?“
 
Aktiivne konstruktiivne reageerimine tähendab, et:

1. Sa näitad välja mõistmist selle kohta, mis juhtus:
2. pöörad teisele jäägitu tähelepanu,
3. kuulad teda nii, nagu oleks vestluskaaslane sinu kangelane: keegi, keda imetled ja kelle mõtteid on sul õnn kuulda,
4. esitad täpsustavaid küsimusi,
5. ilmutad huvi ja entusiasmi.
   1. Rõhutad ja tähistad teise õnnestumist ja edu:
6. avate sampanja,
7. teatad uudisest teistele lähedastele,
8. võtate koos midagi ette, mida ammu pole tehtud.

 
Sul on võimalus toita suhete rõõmuallikat ka spontaansete heategudega. Positiivsete emotsioonide asjatundja Sonja Lyubomirsky uurimistöö kinnitab, et spontaansed heateod tekitavad adressaadis hea tunde, kuid teevad õnnelikumaks ka nende tegija, eriti kui päeva jooksul teha mitu sellist tegu. Tähtis on varieerida oma heategusid nii, et need ei kaotaks oma värskust ja tähendusrikkust. Heategu võib olla suur või väike, ent see peab teisele mingisugust kasu tooma. Valikute ampluaa on lai ja praegune sotsiaalvõrgustike ajastu pakub väikeste sõbralike zestide tegemiseks peaaegu lõputult võimalusi.
 
Kannatused suhetest sünnivad sellest, et sead võimatuid verstaposte inimestele, kes  kuidagi ei vasta sinu arututele ootustele. Üks kõige kasulikumaid asju suheterõõmu hüvanguks on loobuda vajadusest, et teised end muudaksid.
Keskendudes enda mõjusfääri jäävatele tegevustele, saad kõiki suhteid rõõmurikkamaks muuta.

​Psühholoog William James täheldas juba saja aasta eest: „Tahtlikult uitava tähelepanu tagasitoomine, tehes seda järjest uuesti, on otsuste langetamise, iseloomu ja tahte aluseks ... Haridus, mis seda valdkonda arendada suudaks, oleks just see ületamatu haridus.“
Tänapäeva kiiret infoküllast ja muutusterohket aega iseloomustab „klikkiv elulaad“ –  keskendumiseks, süvenemiseks, läbitunnetamiseks napib aega, tähelepanu röövivate segajate hulk on tohutu ja nii „klikitakse“ ühest olukorrast teise. Seesama toimub ka koolis. Kui aga tähelepanu ei ole, siis õppimist ei toimu. Ajal, mil paljud õpetajad kurdavad õpilaste tähelepanuulatuse drastilise vähenemise üle on igasuguse õppimise aluseks oleva märkamis- ja keskendumisvõime arendamine ülioluline.
Tähelepanu teadlik suunamine ja keskendumine on aluseks igasugusele õppimisele ja seda saab treenida.
Nüüdisaegsete aju-uuringute valguses teame, et aju on neuroplastiline: korduv kogemus muudab aju, sihipärase harjutamisega saame tugevdada ajuvõrgustikke, mis vastutavad tähelepanu tahtliku suunamise, keskendumise, teadveloleku eest. Me saame treenida oma aju samamoodi nagu treenitakse lihaseid. Kasutegur kasvab koos sellega, kui palju ja arukalt harjutada.
Koolis märkamise- ja keskendumise  harjutuste rakendamise lisaväärtus seisneb selles, et seeläbi arendame õpilastes uuriv - avastavat on hoiakut (mis on vastandiks laialt levinud hinnangulisele – tulemuskesksele hoiakule). Avatud uudishimulikku lähenemisviisi kasutamine aitab loobuda ülesannet lahendades ootustest, hinnangutest ja kiindumusest mingi kindla tulemuse osas. Sa lihtsalt lahendad ülesannet nii hästi kui suudad ja paned tähele, mis selle lahendamise käigus toimub ning õpid toimuvast. Sa ei otsusta juba ette tulemuse üle ning sa pole ühegi tulemuse puhul pettunud. Oled suuteline märkama toimuvat palju selgemini ning oled uue õppimisele avatud. Sellise hoiaku puhul võib iga ettetulev olukord osutuda elutarkuste kasvulavaks. Kõige tulemuslikumalt õpib inimene siis, kui kasutab avastamisraamistikku ja säilitab hea õppimisseisundi, olles ergas ja tähelepanelik.
Kuidas harjutusi õppetöösse integreerida?
Ajuvõrgustikke saab juhtida parimas suunas järjepidevalt harjutades. Võttes kasutusele tähelepanu, keskendumist ja teadvelolekut tugevdavad harjutused oma ainetundides, saab õpetaja aidata õpilastel neid omadusi kasvatada ning seeläbi tõhusamalt ka oma ainet õpetada. Harjutamiseks piisab paarist-kolmest minutist. Ideaalis võiks teha seda igas tunnis (näiteks tunni alguses häälestumiseks või tunni lõpetamiseks), nii kuhjuvad põgusad harjutamise hetked ja pidevalt tehtavad väikesed tegevused tugevdavad jõudsasti õpilaste keskendumis- ja teadvelolekumusklit.
Kui altid on lapsed neid harjutusi omaks võtma?
Siin on määrava tähtsusega õpetaja eeskuju ja õpetatavate oskuste kehastamine. Kui õpetaja ise on teadveloleku harjutamise vilju maitsnud, siis on tal lihtsam anda õpilastele kätte vajalik suund, innustada aktiivselt kogemusi saama ja harjutama ning stimuleerida küsimuste kaudu. Ja õpetaja vaimustus nakkab õpilastelegi.
Millist kasu õpetaja teadveloleku harjutustest saab?
Erling Kagge ütleb oma raamatus „Vaikus müraajastul“: „Oleks hea, kui me inimestena suudaksime vältida kogu-aeg-sisse-lülitatud-olekut. Peatuda ja panna imeks, millega tegelikult tegeldakse.“ Meelt treenides saab õpetaja harjutada tõstma jalga gaasipedaalilt,  minema üle käsitsijuhtimisele ning vajadusel pidurit vajutama. See annab kingitusena aega - toimuvat mõtestada, välja uurida, mis tõeliselt teoksil on, tuua kainet mõtlemist kuumadesse tunnetesse, rahuneda ja keskenduda. Ülimalt kasulikuks osutub see eluhetkedel, kui näiteks kuuled enda kohta käivat halvustavat märkust, pead tegema lisatööd kellegi tegemata töö tõttu, oled tunnistajaks kuulujutu rääkimisele, tunned sisemist tungi kellelegi nähvata või teise jutule vahele segada. Saad anda endale mõnesekundilise ruumi, et kaaluda algse impulsi kõrval ka teisi reageerimisvõimalusi. Tsiteerides Andrus Kivirähki: „Tihedalt täis topitud maailmas võib ära lämbuda.“  Seega tasub peatuda paaril korral päevas mõneks sekundiks ja keskenduda sellele, mis sinuga toimub. Harjutamise proovikivi on elu ise.

Kui juhtud Assooridele Sao Migueli saarele sattuma, tasub silmad lahti hoida ja otsida südametega seinamaalinguid. Nimelt on saarel elav belgia kunstnik, Yves Decoster, isikliku projektina otsustanud kaunistada 365 saare ehitist oma kunstiteostega, aasta iga päeva kohta üks pilt. Kunstniku idee sündis soovist kinnitada elukaaslasele oma armastuse suurust ja võimaldada seeläbi saareelanikelgi kogeda armastust endi ümber.
Eelmisel sügisel saarel ringi kolades ja kõige ootamatumates kohtades Yvesi maalingute peale sattudes (tolleks hetkeks oli tal neid valminud juba 250)  ning tema loost kuuldes, olin tõeliselt liigutatud. Milline võrratu näide oma sügavaimate väärtuste kehastamisest!
 
Yves`i maalingud tulid mulle taas meelde, kui kuulsin hiljuti üht juhti kurtmas, et tema meeskond vajaks „motivatsioonilaksu“, sest inimesed on kuidagi närtsinud ja meeskonna energiatase madal.
 
Räägime palju motivatsioonist, selle olemasolust või puudumisest, motiveerimise vajadusest. Vähem on juttu tegutsemise tähendusest. Millest ikkagi on puudus, kui teotahe madal?
 
Meenuta mõnda korda, mil keegi küsis sinult: „Miks sa seda tegid?“ või „Miks sa seda ei teinud?“ Küsimus ise mõjub tihtilugu etteheitena ja võib meid sisimas turri ajada. Tundub, et peame oma tegevust või tegemata jätmist kuidagi õigustama hakkama. Ometigi peitub vastuses sellele küsimusele suur motivatsiooni- ja isikliku jõu potentsiaal. „Miks“-i süvenemine aitab leida ühendust oma väärtustega. Võtame näiteks trenni minemise – sa võid trenni minna selleks, et vältida ebamugavat tunnet ja mõtteid oma keha suhtes, et vabaneda mõttest „ma olen paks“. Sa võid minna trenni mingi piirava ja pingestava sisemise uskumuse tõttu: „Ma pean minema trenni, et end vormis hoida. Ma pean minema trenni, muidu lähen paksuks“ jne. Sa võid minna trenni ajendatuna enese eest hoolitsemise väärtustest, mõtestades selle väärtuse enda jaoks: „Kui ma hoolitsen enda eest, siis see võimaldab mul teiste eest hoolitseda, hoolitseda nende eest, keda ma armastan (hoida oma lapsi, lemmikloomi jne). Enese eest hoolitsemine teeb võimalikuks selle, et mul on energiat, mida panustada teistesse enese jaoks olulistesse tegevustesse.“ Kui lähed trenni motiveerituna oma sügavaimatest väärtustest, on see on väga erinev kogemus sellest, kui juhindud mõttest: „ma pean trenni minema või muidu ...“
 
Meie motiivid on need, mis pikas perspektiivis loevad. Kui motiiviks on oma tõelistest väärtustest juhindumine, on jõudu ja tahtmist tegutseda. Eluväärtustega ühenduses olles ja nendele vastavalt tegutsedes on motivatsioon tugev ja säilib ka siis, kui kohtame oma teel raskusi. Motivatsiooni allikaks on ühendus väärtustega, mis annab tegevustele tähenduse.
 
Oluline on, et väärtused ei läheks segi hüvedega. Inimestel on tohutult emotsionaalseid taotlusi, mis liigituvad hüvede kategooriasse: „Tahan olla õnnelik.“ või „Tahan olla rahulik.“ või „Tahan, et ma meeldiksin inimestele.“ või „Soovin olla enesekindlam.“ Väärtused on põhjus – hüved tagajärg. Väärtuste elluviimisel kaasnevad pikas plaanis alati mingid hüved. Üksnes hüvedele keskendudes võib sageli kogeda pettumust ja jõuetust. Mida teadlikum oled enda tegevust suunavatest väärtustest, seda tähendusrikkamaks ja täisväärtuslikumaks elu muutub.
 
Väärtustele keskendunud elu erineb oluliselt eesmärkidele ja saavutustele keskendunud elust. Oma väärtusi järgides saab kogeda iseendaks olemisest tulenevat rahulolu-hüve igal sammul teel oma eesmärgi suunas, eesmärgi saavutanuna ja isegi siis kui eesmärk jääb saavutamata. Eesmärgi- ja saavutuskesksena kogetakse valdavalt pinget ja üürikest rahulolu vaid siis, kui tulemus käes. Väärtustepõhisus võimaldab nautida teekonda ja noppida  kasulikke õppetunde ka siis, kui tulemus jääb kättesaamatuks.
  
Stanfordi ülikooli sotsiaalpsühholoog Claude Steele on oma uuringute põhjal välja töötanud mõjusa ENESEKINNITAMISE TEOORIA: enne sisenemist olukorda, kus sinu ette võib kerkida raskusi, saad endale jõudu juurde anda sellega, et tuletad meelde need väärtused, mis sulle sügaval sisimas enim korda lähevad. Oma väärtustega ühenduses olles tunned end turvalisemalt, oled märgatavalt vähem kaitsepositsioonil ja tagasisidele avatum ning see aitab sul ka paremini probleeme lahendada.
Enesekinnitus pole kuidagi seotud peegli ees üldsõnaliste lausete korrutamisega, affirmatsioonidega, sellega ei kaasne uhkustamist ega enda ülendamist. Sa hoopis tuletad endale meelde, mis on sulle kõige olulisem ja laiemas plaanis, kes sa oled. Nii olened vähem teiste heakskiidust ega lase end häirida nende halvakspanust, kui see peaks sulle juhtumisi osaks langema. Claude Steele sõnutsi on enesekinnitusest enim abi siis, kui olukord pingeline ja panused suured. Oluline on, et tuletaksid endale meelde omaenda põhiväärtusi, mitte situatsiooni seisukohalt „sobivaid“ väärtusi.
 
Ainus usaldusväärne viis leida endale kindel jalgealune ebakindlas maailmas on teada oma tõelisi väärtusi ning väljendada neid igpäevaste valikute ja argiste tegevuste kaudu – nagu Yves, kes värvitops käes, pintseldab südameid Sao Migueli saare majakestele.
 
Mis sulle sügaval südamepõhjas tõeliselt korda läheb?
Kuidas tahad kohelda iseennast ja teisi ning ümbritsevat maailma?
Milline inimene tahad olla? Milline vanem / abikaasa / töötaja / kolleeg / sõber tahad olla? Milline tahad olla oma suhetes?
Mille eest elus tahad seista?
 
Väärtused inspireeerivad tegutsema ja eesmärkide saavutamist püüdlema, tegema asju, mis pole eriti meeldivad, kuid on tähtsad. Väärtused annavad motivatsiooni jätkata tegevusega, teha rasket tööd, kui oled silmitsi väljakutsetega või keeruliste situatsioonidega. Väärtused on nagu pinnas, millest kõik muu välja kasvab.
 
Väärtused on selle sõnadesse panemine, milline inimene tahad olla ja sellest tulenevalt, kuidas käituda. Võtmetähtsusega on väärtuste puhul see, et tõlgiksid need tegevuste keelde. 
Kuidas paisab välja, et järgid oma väärtust?
Mil viisil räägid oma väärtust järgides?
Mil viisil tegutsed, kui järgid oma väärtust?
See, kes sa oled ja mida väärtustad, väljendub selles, kuidas tegutsed. Kui väärtustega ühendus katkenud, ei tasu tegutsemislustigi loota. Ainuüksi kohusetundele toetudes ei jaksaks vist 365 südametega pilti maalida... 

Olla inimene tähendab elada suhete võrgustikus. Hiljuti jõudis internetiavarustest minuni naljalugu, mis pajatas, et eestlaste sõnaahtruse tõttu plaanitakse käibele jätta vähem käändeid: mõnitav, ihaldav, omastav, eitav, loobuv, äraütlev, mittemidagiütlev, järelminev.
Kaalutakse ka võimalust lülitada grammatikasse vinguvat, käskivat, kamandavat ja umbusaldavat kõneviisi.
 
Nali naljaks, ent kuivõrd sa igapäevaselt teadvustad oma suhtlemise mõju teisele inimesele? Harva oleme sellest teadlikud. Suheldes kipume ikka eelkõige „oma asja ajama“. Meile ei lähe enamjaolt korda, kuidas teine end selles protsessis tunneb, peaasi, et oma asi aetud saaks. Siis aga imestame nässus suhete üle.
 
Suhted on sotsiaalne kapital. Head suhted on isikliku heaolu üks määravamaid tegureid. Oma suhete kvaliteedi eest seismine algab iseenda mõju teadvustamisega.
Kui oleme vaid hõivatud iseendaga, siis teisele tähelepanu enam ei jagu. Lendame kohale, viime teise tuju allapoole nulli ja lendame edasi, ise rahulolevad, et asjad kiiresti aetud. Kõikidel tegudel on alati tagajärg, mis ilmneb kohe või mingi aja möödudes. Enda osa eiramise tagajärg on sassis suhted. Suhted, mis kurnavad, mitte ei väesta. Kippudes mõttes või avalikult ikka ja jälle „seda teist“ süüdistama: „Ta on selline konfliktne tüüp, temaga on võimatu ...“, oleme tõenäoliselt enda mõju märkamata jätnud. Kuidas sa ise oma suhtumise, ütlemiste või olekuga võimaldasid, ärgitasid, soodustasid teise käitumist?
 
Kõige enam jääb suhetes puudu mõistmispüüdest. Ihkame mõistmist eelkõige teistelt, ise keskendudes peamiselt enda mõistetavaks tegemisele, sealjuures vaevumata valima vahendeid - oma hoiakut, sõnakasutust ja väljendusviisi. Ent isegi üliolulist ja elulise tähtsusega teavet edastades on võimalik seda öelda nii, et see poleks mürgine, alandav, allutav, teist paikapanev või kahandav, ähvardav, hoolimatu.
 
Emeriitprofessor Ülo Vooglaid soovitas ühes oma loengus õpetajatetoa uksele riputada sildi: „Ära kahjusta!“ Nõuanne, mida sobib rakendamiseks kõikide suhete puhul. Veendu, milline on sinu teadlikult või ebateadlikult valitud suhtlemisviisi mõju.
Millise eesmärgi saavutamist sa oma suhtlemisega taotled?
Kuidas valitud suhtlemisviis sinu kavatsust toetab?
Millisesse seisu jääb teine inimene pärast suhtlemise lõppu?
Kuidas saad väljendada teise suhtes lugupidamist?

Mind on lood alati lummanud. Lapsena armastasin neid kuulata ja lugeda. Täiskasvanueas kogesin, kuidas hea lugu võib pakkuda juhatust, nõuannet, tarkust või tervenemist. Koolitajana paelub mind lugudes sisalduv tähendusi ümber kujundav metafooride jõud. Lugude kaudu saab õppida, kuidas maailm toimib - õppetunnid jõuavad kohale kiiremini ning juurduvad sügavamalt. Hea lugu puudutab isiklikult.
Jutuvestja Piret Päär ütleb: „Ma oleksin võib-olla palju kehvem inimene, kui mul ei oleks kõrval mu lugusid, mis hoiavad mind ausama, sõbralikuma ning mõistvamana teiste inimeste vastu. Sellepärast ma soovitan ikka täiskasvanutele, et hakake lugudega koos elama, siis te alles näete, mis juhtuma hakkab. Muidugi, võib otsida ka muid võimalusi, et saada maailmaga tasakaalu ja elada nii, et sinu olemisest ka teised sooja saaksid.”
Jagan sinuga kolme lugu, mis on aidanud tugevdada sildasid minu jaoks oluliste väärtustega.
Ehk kannavad need lood sindki ...
 
INDIAANLASTE ELURINGID
„Kõigel on muster. Sinul on muster. Minul on muster. Vanaisa õpetas seda mulle, kui olin seitsmeaastane. Ta viskas tiiki kivi ning küsis minult, mida ma nägin. Ma ütlesin, et nägin plartsatust vees. Ja tema ütles: "Hästi, aga mida sa veel nägid?" Ja mina ütlesin, et nägin ringe. Väikest ringi ja siis suuremat sõõri ja nii edasi, kuni see haaras endasse kõike kuni tiigi kaldani. Ta ütles: "Hea küll. Ma tahan, et sa teaksid, et pead olema väga ettevaatlik sellega, missuguse plartsatuse sa maailmas tekitad, sest sinu isiklik ring puutub kokku teise ringiga ja nõnda kuni kaldani välja.“
 
Milliseid plartsatusi sa oma elus tekitad?
​

KAJA
Isa ja poeg läksid kord mägedesse. Poeg lõi jala vastu kivi ära ja karjatas: „Ai!“ Poeg hõikas mägede poole: „Kes sa oled?“ Vastuseks kaikus: „Kes sa oled?“ Saamata oma küsimusele vastust, hüüdis poiss: „Argpüks!“ Vastuseks kuulis ta: „Argpüks!“
„Mis see on?“ päris poiss isalt arusaamatuses. „Kuula ja jälgi mind tähelepanelikult,“ vastas isa ja hõikas mägedesse: „Ma austan sind!“ Vastuseks kõlas: „Ma austan sind!“ – „Sa oled armas!“ hõikas isa. „Sa oled armas!“ vastas kaja. Nähes poisi küsivat pilku, seletas isa: „Seda nimetatakse kajaks. Tegelikult on see elu ise, mis annab sulle tagasi kõik, mida sa ütled ja teed.“


Mis sinu elus vastu kajab?
​

LUGU KURVAST VÕLURIST
(Allikas: Edvin Aedma, Maagiline reaalsus. Greif, 2014)
Elas kord üks võlur, kellel ei olnud võluvõimet. Ta ei osanud oma võlukepi otsast saluuti lasta ega lõvi hiireks moondada.  Võlur oli sellepärast kurb ja teda kutsutigi Kurvaks Võluriks.  Lapsed kippusid tema üle nalja heitma ja täiskasvanud seadsid kahtluse alla, kas ta ikka on üks õige võlur.
Siis, ühel päeval, märkas keegi, et Kurva Võluri kõrval tekkisid hoopis temal võluvõimed. Varsti avastasid inimesed, et kõik, kes iganes Kurva Võluri lähedusse satuvad, oskavad võluda. Ainus, kes seda ei suutnud, oli võlur – tema võluvõime aga seisneski selles, et ta muutis kõik enda ümber võluriteks ning see omakorda tegi inimesed rõõmsaks ja õnnelikuks. Sellega muutis Kurb Võlur maailma rohkem kui ükski teine tema kolleeg, seega oli ta kõige võimsam võlur üldse.


Kelle jaoks oled olnud Kurvaks Võluriks?
​

​Looduses kehtib seemne seadus – mida külvad, seda lõikad. Hobiaednikuna kinnitan praktilise kogemuse põhjal selle reegli paikapidavust – porgandeid külvates pole hernesaaki loota ja umbrohtu puistates ube ei saa.
Inimmaailmas on sama lugu. Tegude seemnetest võrsub tagajärgede saak. Kõik me omame potentsiaali elukestvaks õppeks, ometi on nii, et mõni nopib kõikjalt väärtuslikke õppetunde, teine aga mitte. Seemned on jäänud külvamata. Kogemus üksi ei tee targemaks. Tarkuse ammutamiseks on vaja külvata õppija–küsimuste seemneid, siis saame ka elutarkuse vilju maitsta.
 
Üks naine nägi kord kummalist unenägu: mööda tänavat jalutades sisenes ta ühte poodi. Leti ääres seisis müüja. „Mida te siin müüte?“ küsis naine müüjalt. See vastas: „Kõike, mida hing ihkab.“ Naine ei suutnud seda uskuda. Ta mõtles hetke ning otsustas siis nõuda parimat, mida üks inimene endale soovida võib. “Ma soovin hingerahu ja armastust ja õnne. Ja ma tahan olla tark ning mitte kunagi enam hirmu tunda,” ütles naine müüjale. Pisut mõtisklenuna lisas ta veel kiiresti juurde: „Ja seda mitte vaid mulle endale, vaid kõikidele inimestele.“ Müüja naeratas selle peale ning sõnas: „Ma arvan, et Te saite minust valesti aru. Ma ei müü siin mitte vilju, vaid seemneid.“ …
 
Saaki koristada (ja õppetundide hüvesid nautida) saab siis, kui oled midagi kasvama pannud. Iga ettetulev olukord võib osutuda elutarkuste kasvulavaks. Õppija seemneid külvates küsid probleemiga silmitsi olles: „Mida see püüab mulle õpetada?“, „Millele tasub siin iseäranis tähelepanu pöörata?“, „Milliseid sisemisi jõuvarusid saan kasutada?“ Sinu tegevus kujundab asjaolusid. Tuleb vaid seemned mulda panna.
 
Psühhoterapeut ja juhtide arendaja Marilee Adams soovitab oma raamatus Change Your Question, Change Your Life: „...Kui elu veeretab su teele ebameeldivaid olukordi või oled omadega kimpus, siis on täiesti loomulik hakata jahtima vastuseid või esitama arvustaja-küsimusi. Ent seda tehes lood endale tõkkeid, mitte väljapääse...
... Õppija-küsimused võivad täielikult muuta meie vaatenurka ja pakkuda probleemidele värsket lähenemisviisi. Küsimused programmeerivad seda, kuidas mõtleme ja käitume ning millised tulemused on võimalikud.“

​Küsimustel, mida esitame, on võim mõtlemist suunata ja seeläbi õppimist soodustada või takistada. Arvustaja-küsimused loovad hukkamõistu ja läbikukkumistaju. Õppija-küsimused avardavad mõistmisvälja ja aitavad edasi.
 
Õppija-küsimused on neutraalsed hinnanguvabad küsimused, nagu „Mis on selles olukorras kasulik?“, „Millised valikud on mulle kättesaadavad?“ jne. Õppija-küsimuste vastandiks on arvustaja-küsimused: „Mis on valesti?“, „Kes on süüdi?“, „Miks alati mina ...?“ jne. Keskendudes hinnangute andmise (olukordadele, endale, teistele)  asemel pigem õppimisele, muutub meie elu tähendusrikkamaks ja produktiivsemaks. Õppija-küsimused on täisväärtusliku elu seemneteks. Mida enam seemneid külvad, seda suurem on tasu.

Mõtiskle järgmise 9 küsimuse üle:

1. Kuidas saan kasutada küsimusi, et .... (liikuda soovitud sihi suunas)?
2. Milliseid probleeme olen loonud seeläbi, et pole küsimust (või küsimusi) esitanud?
3. Milline on parim küsimus (või küsimused), mida olen esitanud?
4. Milliseid suurepäraseid küsimusi on mulle esitatud?
5. Kellele tahan küsimust esitada? Miks?
6. Milliseid küsimusi saan esitada, et aidata endal ja/või teistel õppida?
7. Kuidas küsimused saavad olla abiks minu töökohas (või kodus) „õppiva kultuuri“ toetamisel?
8. Kuidas saan julgustada teisi enda ümber küsimusi esitama?
9. Kuidas saan arendada enda õppija-küsimuste esitamise oskust?

 
Kui õppija-küsimused valguvad tasapisi su igapäevaellu, võid loota kopsakat saaki elutarkuste põllult.

Hommikueinet nautides, peatus mu pilk köögikummutil seisval kirkavärvilisel, kuldsete pragudega kruusil – isetehtud kintsukuroi`l. Jaapani kunstis tähendab mõiste kintsukuroi ehk "kuldne parandus" kildudeks purunenud asjade parandamist kulla või hõbedaga. Pragude varjamise asemel tehakse need hoopis nähtavamaks.

Igapäevaellu ülevõetuna on kintsukuroi väärtuslike õppetundide jäädvustamine, kogemuste läbitöötamisel väljasõelutud elutarkus ja praod on meie sisemise jõu ning õpivõime sümboliks.

Oma kintsukuroi kruusi sain nii:
Külastasin möödunud talvel Kuubat. Muljeterikas ja elamuslik reis. Nõuka-aegset tausta omavana tundus nii mõnigi situatsioon ajalooliselt tuttavlik. Üheks selliseks oli heale sõbrale kingituse ostmine. Cienfuegose linna peatänaval kõndides märkasin poeaknal ilusat kirkavärvilist kruusi. Kohe turgatas pähe, et sellise kruusi üle oleks mu tasse-kruuse koguval sõbral kindlasti väga hea meel. Olles nädalajagu Kuubal veetnud, teadsin, et enamjaolt valitseb poodides täielik tühjus ning nähtud jooginõu kutsus kauplusesse sisse astuma ja ostu sooritama. Mõeldud – tehtud. Peatselt väljusin õnnelikuna poest ja torkasin tassi oma märssi. Siinkohal täpsustuseks, et pakkimist kui sellist Kuuba kaubanduses ei eksisteeri - nii saiapäts kui kruus rändab müüjalt kliendile otse pihku. Väärtuslik ost kotis, lonkisin heatujulisena tänavat mööda edasi, märss kõndimise taktis kaasa kõikumas. Korraga  kuulsin tuhmi kolksatust – olin kotiga hoogsalt vastu tänavaposti viibutanud ja kotis olev aare oli tükkideks purunenud. Esimesest kaotuskihvatusest toibununa, seadsin sammud kiirelt tagasi poe suunas, et katkiläinu uue eksemplariga asendada. Kaupluse ukse taha jõudnuna ootas mind aga ebameeldiv üllatus - uksel rippus silt „Cerrado“ („Suletud“). Võis veel lugeda, et pood on avatud 10.00-17.00 ja ametliku sulgemisajani oli priskelt 10 minutit aega. Nägin müüjaid kaupluses ringi liikumas ning prõmmisin uljalt uksele. Aeglaselt, suisa teosammul, lähenes tülpinud ilmega müüjatar ja täheldas suletud klaasukse tagant monotoonsel häälel: „Cerrado!“. Heitumata, anusin vigases hispaania keeles: „Ehk lubaksite mind siiski sisse, et saaksin heale sõbrale uue kruusi osta ... äsja siit ostetu purunes kogemata kombel ... olen väga tänulik, kui te mulle uue kruusi müüte ... homme varahommikul lahkun Cienfuegost ega saa siia tagasi tulla ja selliseid kruuse pole ma Kuubal rohkem näinud.“ Minu emotsionaalse pöördumise peale tuli vaid tuim vastus: „Cerrado!“ ning müüjatar lahkus ukse juurest.
 
Kruusi vaadates tunnen nüüd heameelt, et killud kodus kokku liimisin ja praod kuldseks võõpasin. See meenutab mulle, et tol hetkel reageerisin sisimas meelepahaga tänu eeldusele, et teisel peaks olema samasugune maailma nägemise viis, nagu minul. Tunduvalt pingevabam oleks olnud tõdeda, et kui keegi teeb midagi, mis mulle ei meeldi, siis teeb ta seda sellepärast, et tema peas näib see hetkel parima kättesaadava valikuna. Inimesed ei ole minu vastu, nad on enda poolt. Ärritumine selle pärast, mida teine teeb on mõttetu. Iseäranis, kui tunnen meelepaha, sest teine „peaks“ tegema midagi muud minu maailmakaardist ja väärtustest lähtudes.

Kuldsete pragude vaatamine tuletab mulle nüüd meelde, kuidas mõistus võib varjutada taju ning anda hoogu juurde emotsioonidele. See, kuidas ma ennast mingis olukorras tunnen, ei tulene välistest asjaoludest ega teistest. Mind peamiselt kontrollivad jõud on ikka mu enda peas. Muutes põhjuseid, võin alati oma reaktsioone muuta. Jah, elu ei lõpeta kunagi õpetamist ning seetõttu ei tasu ka õppimist soiku jätta.
 
Millise kintsukuroi saad oma elukogemustest luua?
 
Meenuta mõnda enda keskmiselt ärritavat või murettekitavat situatsiooni: millised olid su reaktsioonid sellele ja miks sa niimoodi reageerisid? Milliseid tõlgendusi su mõistus olukorrale andis? Kuidas need tõlgendused mõjutasid su sisemisi reageeringuid? Mida saad teha selleks, et teinekord viia end taolise olukorraga toimetulekuks parimasse seisundisse? Kuidas võib sul selles situatsioonis kogetust edaspidi kasu olla? Mida olulist iseenda kohta õppisid? Millise kasuliku õppetunni võrra oled nüüd rikkam?
 
Elu väljakutsetes ja saatuselöökides on alati kasvuhormoon peidus.

​Ave Eero

Esivanemate traditsioonis olid pööripäevad pöördelisteks päevadeks. Need olid pidurdushetkedeks, mil võeti aega, et erinevate rituaalide kaudu tegeleda kindlate teemadega. Kevadisel pööripäeval peatuti, et seada sihte ja panna paika arengusuund; suvisel pööripäeval, andmisaja alguses, pöörati pilgud väljapoole ja keskenduti teistele, sügisesel pööripäeval oli tähelepanu keskmes saagi kogumine ja järelduste-peegelduste tegemine, talvise pööripäevaga algas ammutamise periood, mil võeti aega iseendasse süüvimiseks.

Millal võtsid sina endale pööripäevahetke?
Igapäevaelu pööripäevahetk võib olla mõnesekundine endale antud ruum, et kaaluda algse impulsi kõrval ka teisi reageerimisvõimalusi. Näiteks, kui kuuled enda kohta käivat halvustavat märkust, pead tegema lisatööd kellegi tegemata töö tõttu, oled tunnistajaks kuulujutu rääkimisele, tunned sisemist tungi kellelegi nähvata või teise jutule vahele segada. Pööripäevahetk on ka teadlikult võetud paus, et otsustada: kas anda endast või anda endale; kas siiamaani kogutu-kogetu üle rõõmustada ja tänulik olla või hoopis peatuda ja endalt küsida, millises suunas kihutan ja kuhu tegelikult tahan minna. Võtmesõnadeks on mõlemal juhul „teadlik otsus“.

Huvitaval kombel oleks meile nagu sisse programmeeritud toimimine automaatpiloodil. Elu olukordadega hakkamasaamine ja stressiga silmitsi seismine nõuab automaatrežiimil ajult vähimat pingutust. Neuropsühholoog Rick Hanson kirjeldab aju toimimist gaasipedaali ja piduri analoogia abil: aju töötab erutuse ja piirangute kombinatsiooni teel ning üksnes 10% neuronitest on takistavad. Aju on vaikimisi sätestatud „kogu-aeg-sisse-lülitatud“, „jalg gaasipedaalil“-olekusse.

Pööripäevahetke võtmine võimaldab tõsta jala gaasipedaalilt, minna üle käsitsijuhtimisele ning pidurit vajutada. See annab sulle kingitusena aega - toimuvat mõtestada, välja uurida, mis tõeliselt teoksil on, tuua kainet mõtlemist kuumadesse tunnetesse, rahuneda ja keskenduda.
 
Õpilane küsis Õpetajalt: "Õpetaja, mille poolest erinevad teadlikud otsused automaatpiloodil reageerimisest?"
Oli vaikne päikesepaisteline hommik. Õpetaja jõi parajasti rohelist teed ja oli vajunud mõtisklusse igaviku olemuse üle. Ta katkestas mõtiskluse, pani piaali lõpuni joomata teega kõrvale, tõusis ja kutsus õpilase endaga kaasa. Ta viis õpilase mäe juurde, mille ühel küljel oli hiljuti toimunud varing ning mäejalam oli täis suuri ja väikesi kive.
"Kanna need kivid üles mäe tippu!" lausus Õpetaja.
Kive oli palju ja õpilane rassis palehigis terve päeva, samal ajal istus Õpetaja puu varjus ja luges suure filosoofi teost selle kohta, milles on parema ja vasaku käega plaksu löömise vahe. Päikeseloojanguks oli surmani väsinud õpilane töö lõpetanud. Täis uhkust tööga valmissaamise üle, küsis ta Õpetajalt: "Kas võin nüüd oma küsimusele vastuse saada?"
"Ei!" vangutas Õpetaja pead. "Sa ei ole selleks veel valmis."
"Milleks oli vaja neid kive üles mäkke vedada?" küsis õpilane nõutult.
"Seep see on," tõstis Õpetaja sõrme. "Teadliku otsuse tegija oleks seda küsinud enne, kui hakkab kive mäkke tassima."
 
Igasugune teadlik otsus on endale tehtud heategu. Sa tunned, et valitsed oma elu üle, mitte ei hulbi väliste jõudude, teiste tegude või maailmasündmuste meelevallas. Hoiad ka oma aju pidevas kasvamises. Pööripäevahetkede võtmine tasub ära.

Kuidas ennast pööripäevahetkedega premeerida?
Mõned kasulikud soovitused Rick Hansonilt:

• Peatu paaril korral päevas mõneks sekundiks ja keskendu sellele, mis sinuga toimub. Tee ruumi oma kogemusele, umbes nagu tuulutades kaua suletud kappi. Jõua endale järele.
• Pärast seda, kui keegi on lõpetanud sinuga kõnelemise, tee enne vastamist tavapärasest veidi pikem paus. Lase teise inimese sõnade aluseks olevatel soovidel ja tunnetel tõeliselt kohale jõuda. Pane tähele, kuidas see paus sind mõjutab, ja ka teise inimese vastust sulle.
• Tulises suhtlussituatsioonis olles aeglusta seda. Luba enne vastamist tekkida paaril vaikuse lisasekundil või rääkida tasakaalukamal moel.
• Enne millegi potentsiaalselt problemaatilise tegemist peatu ja ennusta tagajärgi. Alles seejärel langeta otsus.
• Anna endale aeg-ajalt ruumi lihtsalt olla. Lange tegevusest pausi tehes olemise rüppe.