Ave Eero
Elu väljakutsetes ja saatuselöökides on alati kasvuhormoon peidus.
Hommikueinet nautides, peatus mu pilk köögikummutil seisval kirkavärvilisel, kuldsete pragudega kruusil – isetehtud kintsukuroi`l. Jaapani kunstis tähendab mõiste kintsukuroi ehk "kuldne parandus" kildudeks purunenud asjade parandamist kulla või hõbedaga. Pragude varjamise asemel tehakse need hoopis nähtavamaks.
Igapäevaellu ülevõetuna on kintsukuroi väärtuslike õppetundide jäädvustamine, kogemuste läbitöötamisel väljasõelutud elutarkus ja praod on meie sisemise jõu ning õpivõime sümboliks.
Oma kintsukuroi kruusi sain nii:
Külastasin möödunud talvel Kuubat. Muljeterikas ja elamuslik reis. Nõuka-aegset tausta omavana tundus nii mõnigi situatsioon ajalooliselt tuttavlik. Üheks selliseks oli heale sõbrale kingituse ostmine. Cienfuegose linna peatänaval kõndides märkasin poeaknal ilusat kirkavärvilist kruusi. Kohe turgatas pähe, et sellise kruusi üle oleks mu tasse-kruuse koguval sõbral kindlasti väga hea meel. Olles nädalajagu Kuubal veetnud, teadsin, et enamjaolt valitseb poodides täielik tühjus ning nähtud jooginõu kutsus kauplusesse sisse astuma ja ostu sooritama. Mõeldud – tehtud. Peatselt väljusin õnnelikuna poest ja torkasin tassi oma märssi. Siinkohal täpsustuseks, et pakkimist kui sellist Kuuba kaubanduses ei eksisteeri - nii saiapäts kui kruus rändab müüjalt kliendile otse pihku. Väärtuslik ost kotis, lonkisin heatujulisena tänavat mööda edasi, märss kõndimise taktis kaasa kõikumas. Korraga kuulsin tuhmi kolksatust – olin kotiga hoogsalt vastu tänavaposti viibutanud ja kotis olev aare oli tükkideks purunenud. Esimesest kaotuskihvatusest toibununa, seadsin sammud kiirelt tagasi poe suunas, et katkiläinu uue eksemplariga asendada. Kaupluse ukse taha jõudnuna ootas mind aga ebameeldiv üllatus - uksel rippus silt „Cerrado“ („Suletud“). Võis veel lugeda, et pood on avatud 10.00-17.00 ja ametliku sulgemisajani oli priskelt 10 minutit aega. Nägin müüjaid kaupluses ringi liikumas ning prõmmisin uljalt uksele. Aeglaselt, suisa teosammul, lähenes tülpinud ilmega müüjatar ja täheldas suletud klaasukse tagant monotoonsel häälel: „Cerrado!“. Heitumata, anusin vigases hispaania keeles: „Ehk lubaksite mind siiski sisse, et saaksin heale sõbrale uue kruusi osta ... äsja siit ostetu purunes kogemata kombel ... olen väga tänulik, kui te mulle uue kruusi müüte ... homme varahommikul lahkun Cienfuegost ega saa siia tagasi tulla ja selliseid kruuse pole ma Kuubal rohkem näinud.“ Minu emotsionaalse pöördumise peale tuli vaid tuim vastus: „Cerrado!“ ning müüjatar lahkus ukse juurest.
Kruusi vaadates tunnen nüüd heameelt, et killud kodus kokku liimisin ja praod kuldseks võõpasin. See meenutab mulle, et tol hetkel reageerisin sisimas meelepahaga tänu eeldusele, et teisel peaks olema samasugune maailma nägemise viis, nagu minul. Tunduvalt pingevabam oleks olnud tõdeda, et kui keegi teeb midagi, mis mulle ei meeldi, siis teeb ta seda sellepärast, et tema peas näib see hetkel parima kättesaadava valikuna. Inimesed ei ole minu vastu, nad on enda poolt. Ärritumine selle pärast, mida teine teeb on mõttetu. Iseäranis, kui tunnen meelepaha, sest teine „peaks“ tegema midagi muud minu maailmakaardist ja väärtustest lähtudes.
Kuldsete pragude vaatamine tuletab mulle nüüd meelde, kuidas mõistus võib varjutada taju ning anda hoogu juurde emotsioonidele. See, kuidas ma ennast mingis olukorras tunnen, ei tulene välistest asjaoludest ega teistest. Mind peamiselt kontrollivad jõud on ikka mu enda peas. Muutes põhjuseid, võin alati oma reaktsioone muuta. Jah, elu ei lõpeta kunagi õpetamist ning seetõttu ei tasu ka õppimist soiku jätta.
Millise kintsukuroi saad oma elukogemustest luua?
Meenuta mõnda enda keskmiselt ärritavat või murettekitavat situatsiooni: millised olid su reaktsioonid sellele ja miks sa niimoodi reageerisid? Milliseid tõlgendusi su mõistus olukorrale andis? Kuidas need tõlgendused mõjutasid su sisemisi reageeringuid? Mida saad teha selleks, et teinekord viia end taolise olukorraga toimetulekuks parimasse seisundisse? Kuidas võib sul selles situatsioonis kogetust edaspidi kasu olla? Mida olulist iseenda kohta õppisid? Millise kasuliku õppetunni võrra oled nüüd rikkam?
Elu väljakutsetes ja saatuselöökides on alati kasvuhormoon peidus.
Igapäevaellu ülevõetuna on kintsukuroi väärtuslike õppetundide jäädvustamine, kogemuste läbitöötamisel väljasõelutud elutarkus ja praod on meie sisemise jõu ning õpivõime sümboliks.
Oma kintsukuroi kruusi sain nii:
Külastasin möödunud talvel Kuubat. Muljeterikas ja elamuslik reis. Nõuka-aegset tausta omavana tundus nii mõnigi situatsioon ajalooliselt tuttavlik. Üheks selliseks oli heale sõbrale kingituse ostmine. Cienfuegose linna peatänaval kõndides märkasin poeaknal ilusat kirkavärvilist kruusi. Kohe turgatas pähe, et sellise kruusi üle oleks mu tasse-kruuse koguval sõbral kindlasti väga hea meel. Olles nädalajagu Kuubal veetnud, teadsin, et enamjaolt valitseb poodides täielik tühjus ning nähtud jooginõu kutsus kauplusesse sisse astuma ja ostu sooritama. Mõeldud – tehtud. Peatselt väljusin õnnelikuna poest ja torkasin tassi oma märssi. Siinkohal täpsustuseks, et pakkimist kui sellist Kuuba kaubanduses ei eksisteeri - nii saiapäts kui kruus rändab müüjalt kliendile otse pihku. Väärtuslik ost kotis, lonkisin heatujulisena tänavat mööda edasi, märss kõndimise taktis kaasa kõikumas. Korraga kuulsin tuhmi kolksatust – olin kotiga hoogsalt vastu tänavaposti viibutanud ja kotis olev aare oli tükkideks purunenud. Esimesest kaotuskihvatusest toibununa, seadsin sammud kiirelt tagasi poe suunas, et katkiläinu uue eksemplariga asendada. Kaupluse ukse taha jõudnuna ootas mind aga ebameeldiv üllatus - uksel rippus silt „Cerrado“ („Suletud“). Võis veel lugeda, et pood on avatud 10.00-17.00 ja ametliku sulgemisajani oli priskelt 10 minutit aega. Nägin müüjaid kaupluses ringi liikumas ning prõmmisin uljalt uksele. Aeglaselt, suisa teosammul, lähenes tülpinud ilmega müüjatar ja täheldas suletud klaasukse tagant monotoonsel häälel: „Cerrado!“. Heitumata, anusin vigases hispaania keeles: „Ehk lubaksite mind siiski sisse, et saaksin heale sõbrale uue kruusi osta ... äsja siit ostetu purunes kogemata kombel ... olen väga tänulik, kui te mulle uue kruusi müüte ... homme varahommikul lahkun Cienfuegost ega saa siia tagasi tulla ja selliseid kruuse pole ma Kuubal rohkem näinud.“ Minu emotsionaalse pöördumise peale tuli vaid tuim vastus: „Cerrado!“ ning müüjatar lahkus ukse juurest.
Kruusi vaadates tunnen nüüd heameelt, et killud kodus kokku liimisin ja praod kuldseks võõpasin. See meenutab mulle, et tol hetkel reageerisin sisimas meelepahaga tänu eeldusele, et teisel peaks olema samasugune maailma nägemise viis, nagu minul. Tunduvalt pingevabam oleks olnud tõdeda, et kui keegi teeb midagi, mis mulle ei meeldi, siis teeb ta seda sellepärast, et tema peas näib see hetkel parima kättesaadava valikuna. Inimesed ei ole minu vastu, nad on enda poolt. Ärritumine selle pärast, mida teine teeb on mõttetu. Iseäranis, kui tunnen meelepaha, sest teine „peaks“ tegema midagi muud minu maailmakaardist ja väärtustest lähtudes.
Kuldsete pragude vaatamine tuletab mulle nüüd meelde, kuidas mõistus võib varjutada taju ning anda hoogu juurde emotsioonidele. See, kuidas ma ennast mingis olukorras tunnen, ei tulene välistest asjaoludest ega teistest. Mind peamiselt kontrollivad jõud on ikka mu enda peas. Muutes põhjuseid, võin alati oma reaktsioone muuta. Jah, elu ei lõpeta kunagi õpetamist ning seetõttu ei tasu ka õppimist soiku jätta.
Millise kintsukuroi saad oma elukogemustest luua?
Meenuta mõnda enda keskmiselt ärritavat või murettekitavat situatsiooni: millised olid su reaktsioonid sellele ja miks sa niimoodi reageerisid? Milliseid tõlgendusi su mõistus olukorrale andis? Kuidas need tõlgendused mõjutasid su sisemisi reageeringuid? Mida saad teha selleks, et teinekord viia end taolise olukorraga toimetulekuks parimasse seisundisse? Kuidas võib sul selles situatsioonis kogetust edaspidi kasu olla? Mida olulist iseenda kohta õppisid? Millise kasuliku õppetunni võrra oled nüüd rikkam?
Elu väljakutsetes ja saatuselöökides on alati kasvuhormoon peidus.
RSS Feed