|
Ave Eero  Mind on lood alati lummanud. Lapsena armastasin neid kuulata ja lugeda. Täiskasvanueas kogesin, kuidas hea lugu võib pakkuda juhatust, nõuannet, tarkust või tervenemist. Koolitajana paelub mind lugudes sisalduv tähendusi ümber kujundav metafooride jõud. Lugude kaudu saab õppida, kuidas maailm toimib - õppetunnid jõuavad kohale kiiremini ning juurduvad sügavamalt. Hea lugu puudutab isiklikult. Jutuvestja Piret Päär ütleb: „Ma oleksin võib-olla palju kehvem inimene, kui mul ei oleks kõrval mu lugusid, mis hoiavad mind ausama, sõbralikuma ning mõistvamana teiste inimeste vastu. Sellepärast ma soovitan ikka täiskasvanutele, et hakake lugudega koos elama, siis te alles näete, mis juhtuma hakkab. Muidugi, võib otsida ka muid võimalusi, et saada maailmaga tasakaalu ja elada nii, et sinu olemisest ka teised sooja saaksid.” Jagan sinuga kolme lugu, mis on aidanud tugevdada sildasid minu jaoks oluliste väärtustega. Ehk kannavad need lood sindki ... INDIAANLASTE ELURINGID „Kõigel on muster. Sinul on muster. Minul on muster. Vanaisa õpetas seda mulle, kui olin seitsmeaastane. Ta viskas tiiki kivi ning küsis minult, mida ma nägin. Ma ütlesin, et nägin plartsatust vees. Ja tema ütles: "Hästi, aga mida sa veel nägid?" Ja mina ütlesin, et nägin ringe. Väikest ringi ja siis suuremat sõõri ja nii edasi, kuni see haaras endasse kõike kuni tiigi kaldani. Ta ütles: "Hea küll. Ma tahan, et sa teaksid, et pead olema väga ettevaatlik sellega, missuguse plartsatuse sa maailmas tekitad, sest sinu isiklik ring puutub kokku teise ringiga ja nõnda kuni kaldani välja.“ Milliseid plartsatusi sa oma elus tekitad?  KAJA Isa ja poeg läksid kord mägedesse. Poeg lõi jala vastu kivi ära ja karjatas: „Ai!“ Poeg hõikas mägede poole: „Kes sa oled?“ Vastuseks kaikus: „Kes sa oled?“ Saamata oma küsimusele vastust, hüüdis poiss: „Argpüks!“ Vastuseks kuulis ta: „Argpüks!“ „Mis see on?“ päris poiss isalt arusaamatuses. „Kuula ja jälgi mind tähelepanelikult,“ vastas isa ja hõikas mägedesse: „Ma austan sind!“ Vastuseks kõlas: „Ma austan sind!“ – „Sa oled armas!“ hõikas isa. „Sa oled armas!“ vastas kaja. Nähes poisi küsivat pilku, seletas isa: „Seda nimetatakse kajaks. Tegelikult on see elu ise, mis annab sulle tagasi kõik, mida sa ütled ja teed.“ Mis sinu elus vastu kajab?  LUGU KURVAST VÕLURIST
(Allikas: Edvin Aedma, Maagiline reaalsus. Greif, 2014) Elas kord üks võlur, kellel ei olnud võluvõimet. Ta ei osanud oma võlukepi otsast saluuti lasta ega lõvi hiireks moondada. Võlur oli sellepärast kurb ja teda kutsutigi Kurvaks Võluriks. Lapsed kippusid tema üle nalja heitma ja täiskasvanud seadsid kahtluse alla, kas ta ikka on üks õige võlur. Siis, ühel päeval, märkas keegi, et Kurva Võluri kõrval tekkisid hoopis temal võluvõimed. Varsti avastasid inimesed, et kõik, kes iganes Kurva Võluri lähedusse satuvad, oskavad võluda. Ainus, kes seda ei suutnud, oli võlur – tema võluvõime aga seisneski selles, et ta muutis kõik enda ümber võluriteks ning see omakorda tegi inimesed rõõmsaks ja õnnelikuks. Sellega muutis Kurb Võlur maailma rohkem kui ükski teine tema kolleeg, seega oli ta kõige võimsam võlur üldse. Kelle jaoks oled olnud Kurvaks Võluriks?
1 Comment
Ave Eero  Arvustaja-küsimused loovad hukkamõistu ja läbikukkumistaju. Õppija-küsimused avardavad mõistmisvälja ja aitavad edasi. Looduses kehtib seemne seadus – mida külvad, seda lõikad. Hobiaednikuna kinnitan praktilise kogemuse põhjal selle reegli paikapidavust – porgandeid külvates pole hernesaaki loota ja umbrohtu puistates ube ei saa. Inimmaailmas on sama lugu. Tegude seemnetest võrsub tagajärgede saak. Kõik me omame potentsiaali elukestvaks õppeks, ometi on nii, et mõni nopib kõikjalt väärtuslikke õppetunde, teine aga mitte. Seemned on jäänud külvamata. Kogemus üksi ei tee targemaks. Tarkuse ammutamiseks on vaja külvata õppija–küsimuste seemneid, siis saame ka elutarkuse vilju maitsta. Üks naine nägi kord kummalist unenägu: mööda tänavat jalutades sisenes ta ühte poodi. Leti ääres seisis müüja. „Mida te siin müüte?“ küsis naine müüjalt. See vastas: „Kõike, mida hing ihkab.“ Naine ei suutnud seda uskuda. Ta mõtles hetke ning otsustas siis nõuda parimat, mida üks inimene endale soovida võib. “Ma soovin hingerahu ja armastust ja õnne. Ja ma tahan olla tark ning mitte kunagi enam hirmu tunda,” ütles naine müüjale. Pisut mõtisklenuna lisas ta veel kiiresti juurde: „Ja seda mitte vaid mulle endale, vaid kõikidele inimestele.“ Müüja naeratas selle peale ning sõnas: „Ma arvan, et Te saite minust valesti aru. Ma ei müü siin mitte vilju, vaid seemneid.“ … Saaki koristada (ja õppetundide hüvesid nautida) saab siis, kui oled midagi kasvama pannud. Iga ettetulev olukord võib osutuda elutarkuste kasvulavaks. Õppija seemneid külvates küsid probleemiga silmitsi olles: „Mida see püüab mulle õpetada?“, „Millele tasub siin iseäranis tähelepanu pöörata?“, „Milliseid sisemisi jõuvarusid saan kasutada?“ Sinu tegevus kujundab asjaolusid. Tuleb vaid seemned mulda panna. Psühhoterapeut ja juhtide arendaja Marilee Adams soovitab oma raamatus Change Your Question, Change Your Life: „...Kui elu veeretab su teele ebameeldivaid olukordi või oled omadega kimpus, siis on täiesti loomulik hakata jahtima vastuseid või esitama arvustaja-küsimusi. Ent seda tehes lood endale tõkkeid, mitte väljapääse... ... Õppija-küsimused võivad täielikult muuta meie vaatenurka ja pakkuda probleemidele värsket lähenemisviisi. Küsimused programmeerivad seda, kuidas mõtleme ja käitume ning millised tulemused on võimalikud.“  Küsimustel, mida esitame, on võim mõtlemist suunata ja seeläbi õppimist soodustada või takistada. Arvustaja-küsimused loovad hukkamõistu ja läbikukkumistaju. Õppija-küsimused avardavad mõistmisvälja ja aitavad edasi. Õppija-küsimused on neutraalsed hinnanguvabad küsimused, nagu „Mis on selles olukorras kasulik?“, „Millised valikud on mulle kättesaadavad?“ jne. Õppija-küsimuste vastandiks on arvustaja-küsimused: „Mis on valesti?“, „Kes on süüdi?“, „Miks alati mina ...?“ jne. Keskendudes hinnangute andmise (olukordadele, endale, teistele) asemel pigem õppimisele, muutub meie elu tähendusrikkamaks ja produktiivsemaks. Õppija-küsimused on täisväärtusliku elu seemneteks. Mida enam seemneid külvad, seda suurem on tasu.  Mõtiskle järgmise 9 küsimuse üle:
Kui õppija-küsimused valguvad tasapisi su igapäevaellu, võid loota kopsakat saaki elutarkuste põllult. Ave Eero  Elu väljakutsetes ja saatuselöökides on alati kasvuhormoon peidus. Hommikueinet nautides, peatus mu pilk köögikummutil seisval kirkavärvilisel, kuldsete pragudega kruusil – isetehtud kintsukuroi`l. Jaapani kunstis tähendab mõiste kintsukuroi ehk "kuldne parandus" kildudeks purunenud asjade parandamist kulla või hõbedaga. Pragude varjamise asemel tehakse need hoopis nähtavamaks.
Igapäevaellu ülevõetuna on kintsukuroi väärtuslike õppetundide jäädvustamine, kogemuste läbitöötamisel väljasõelutud elutarkus ja praod on meie sisemise jõu ning õpivõime sümboliks. Oma kintsukuroi kruusi sain nii: Külastasin möödunud talvel Kuubat. Muljeterikas ja elamuslik reis. Nõuka-aegset tausta omavana tundus nii mõnigi situatsioon ajalooliselt tuttavlik. Üheks selliseks oli heale sõbrale kingituse ostmine. Cienfuegose linna peatänaval kõndides märkasin poeaknal ilusat kirkavärvilist kruusi. Kohe turgatas pähe, et sellise kruusi üle oleks mu tasse-kruuse koguval sõbral kindlasti väga hea meel. Olles nädalajagu Kuubal veetnud, teadsin, et enamjaolt valitseb poodides täielik tühjus ning nähtud jooginõu kutsus kauplusesse sisse astuma ja ostu sooritama. Mõeldud – tehtud. Peatselt väljusin õnnelikuna poest ja torkasin tassi oma märssi. Siinkohal täpsustuseks, et pakkimist kui sellist Kuuba kaubanduses ei eksisteeri - nii saiapäts kui kruus rändab müüjalt kliendile otse pihku. Väärtuslik ost kotis, lonkisin heatujulisena tänavat mööda edasi, märss kõndimise taktis kaasa kõikumas. Korraga kuulsin tuhmi kolksatust – olin kotiga hoogsalt vastu tänavaposti viibutanud ja kotis olev aare oli tükkideks purunenud. Esimesest kaotuskihvatusest toibununa, seadsin sammud kiirelt tagasi poe suunas, et katkiläinu uue eksemplariga asendada. Kaupluse ukse taha jõudnuna ootas mind aga ebameeldiv üllatus - uksel rippus silt „Cerrado“ („Suletud“). Võis veel lugeda, et pood on avatud 10.00-17.00 ja ametliku sulgemisajani oli priskelt 10 minutit aega. Nägin müüjaid kaupluses ringi liikumas ning prõmmisin uljalt uksele. Aeglaselt, suisa teosammul, lähenes tülpinud ilmega müüjatar ja täheldas suletud klaasukse tagant monotoonsel häälel: „Cerrado!“. Heitumata, anusin vigases hispaania keeles: „Ehk lubaksite mind siiski sisse, et saaksin heale sõbrale uue kruusi osta ... äsja siit ostetu purunes kogemata kombel ... olen väga tänulik, kui te mulle uue kruusi müüte ... homme varahommikul lahkun Cienfuegost ega saa siia tagasi tulla ja selliseid kruuse pole ma Kuubal rohkem näinud.“ Minu emotsionaalse pöördumise peale tuli vaid tuim vastus: „Cerrado!“ ning müüjatar lahkus ukse juurest. Kruusi vaadates tunnen nüüd heameelt, et killud kodus kokku liimisin ja praod kuldseks võõpasin. See meenutab mulle, et tol hetkel reageerisin sisimas meelepahaga tänu eeldusele, et teisel peaks olema samasugune maailma nägemise viis, nagu minul. Tunduvalt pingevabam oleks olnud tõdeda, et kui keegi teeb midagi, mis mulle ei meeldi, siis teeb ta seda sellepärast, et tema peas näib see hetkel parima kättesaadava valikuna. Inimesed ei ole minu vastu, nad on enda poolt. Ärritumine selle pärast, mida teine teeb on mõttetu. Iseäranis, kui tunnen meelepaha, sest teine „peaks“ tegema midagi muud minu maailmakaardist ja väärtustest lähtudes. Kuldsete pragude vaatamine tuletab mulle nüüd meelde, kuidas mõistus võib varjutada taju ning anda hoogu juurde emotsioonidele. See, kuidas ma ennast mingis olukorras tunnen, ei tulene välistest asjaoludest ega teistest. Mind peamiselt kontrollivad jõud on ikka mu enda peas. Muutes põhjuseid, võin alati oma reaktsioone muuta. Jah, elu ei lõpeta kunagi õpetamist ning seetõttu ei tasu ka õppimist soiku jätta. Millise kintsukuroi saad oma elukogemustest luua? Meenuta mõnda enda keskmiselt ärritavat või murettekitavat situatsiooni: millised olid su reaktsioonid sellele ja miks sa niimoodi reageerisid? Milliseid tõlgendusi su mõistus olukorrale andis? Kuidas need tõlgendused mõjutasid su sisemisi reageeringuid? Mida saad teha selleks, et teinekord viia end taolise olukorraga toimetulekuks parimasse seisundisse? Kuidas võib sul selles situatsioonis kogetust edaspidi kasu olla? Mida olulist iseenda kohta õppisid? Millise kasuliku õppetunni võrra oled nüüd rikkam? Elu väljakutsetes ja saatuselöökides on alati kasvuhormoon peidus. Ave Eero  Aju on vaikimisi sätestatud „kogu-aeg-sisse-lülitatud“, „jalg gaasipedaalil“-olekusse. Esivanemate traditsioonis olid pööripäevad pöördelisteks päevadeks. Need olid pidurdushetkedeks, mil võeti aega, et erinevate rituaalide kaudu tegeleda kindlate teemadega. Kevadisel pööripäeval peatuti, et seada sihte ja panna paika arengusuund; suvisel pööripäeval, andmisaja alguses, pöörati pilgud väljapoole ja keskenduti teistele, sügisesel pööripäeval oli tähelepanu keskmes saagi kogumine ja järelduste-peegelduste tegemine, talvise pööripäevaga algas ammutamise periood, mil võeti aega iseendasse süüvimiseks.
Millal võtsid sina endale pööripäevahetke? Igapäevaelu pööripäevahetk võib olla mõnesekundine endale antud ruum, et kaaluda algse impulsi kõrval ka teisi reageerimisvõimalusi. Näiteks, kui kuuled enda kohta käivat halvustavat märkust, pead tegema lisatööd kellegi tegemata töö tõttu, oled tunnistajaks kuulujutu rääkimisele, tunned sisemist tungi kellelegi nähvata või teise jutule vahele segada. Pööripäevahetk on ka teadlikult võetud paus, et otsustada: kas anda endast või anda endale; kas siiamaani kogutu-kogetu üle rõõmustada ja tänulik olla või hoopis peatuda ja endalt küsida, millises suunas kihutan ja kuhu tegelikult tahan minna. Võtmesõnadeks on mõlemal juhul „teadlik otsus“. Huvitaval kombel oleks meile nagu sisse programmeeritud toimimine automaatpiloodil. Elu olukordadega hakkamasaamine ja stressiga silmitsi seismine nõuab automaatrežiimil ajult vähimat pingutust. Neuropsühholoog Rick Hanson kirjeldab aju toimimist gaasipedaali ja piduri analoogia abil: aju töötab erutuse ja piirangute kombinatsiooni teel ning üksnes 10% neuronitest on takistavad. Aju on vaikimisi sätestatud „kogu-aeg-sisse-lülitatud“, „jalg gaasipedaalil“-olekusse. Pööripäevahetke võtmine võimaldab tõsta jala gaasipedaalilt, minna üle käsitsijuhtimisele ning pidurit vajutada. See annab sulle kingitusena aega - toimuvat mõtestada, välja uurida, mis tõeliselt teoksil on, tuua kainet mõtlemist kuumadesse tunnetesse, rahuneda ja keskenduda. Õpilane küsis Õpetajalt: "Õpetaja, mille poolest erinevad teadlikud otsused automaatpiloodil reageerimisest?" Oli vaikne päikesepaisteline hommik. Õpetaja jõi parajasti rohelist teed ja oli vajunud mõtisklusse igaviku olemuse üle. Ta katkestas mõtiskluse, pani piaali lõpuni joomata teega kõrvale, tõusis ja kutsus õpilase endaga kaasa. Ta viis õpilase mäe juurde, mille ühel küljel oli hiljuti toimunud varing ning mäejalam oli täis suuri ja väikesi kive. "Kanna need kivid üles mäe tippu!" lausus Õpetaja. Kive oli palju ja õpilane rassis palehigis terve päeva, samal ajal istus Õpetaja puu varjus ja luges suure filosoofi teost selle kohta, milles on parema ja vasaku käega plaksu löömise vahe. Päikeseloojanguks oli surmani väsinud õpilane töö lõpetanud. Täis uhkust tööga valmissaamise üle, küsis ta Õpetajalt: "Kas võin nüüd oma küsimusele vastuse saada?" "Ei!" vangutas Õpetaja pead. "Sa ei ole selleks veel valmis." "Milleks oli vaja neid kive üles mäkke vedada?" küsis õpilane nõutult. "Seep see on," tõstis Õpetaja sõrme. "Teadliku otsuse tegija oleks seda küsinud enne, kui hakkab kive mäkke tassima." Igasugune teadlik otsus on endale tehtud heategu. Sa tunned, et valitsed oma elu üle, mitte ei hulbi väliste jõudude, teiste tegude või maailmasündmuste meelevallas. Hoiad ka oma aju pidevas kasvamises. Pööripäevahetkede võtmine tasub ära. Kuidas ennast pööripäevahetkedega premeerida? Mõned kasulikud soovitused Rick Hansonilt:
|
RSS Feed