Kui juhtud Assooridele Sao Migueli saarele sattuma, tasub silmad lahti hoida ja otsida südametega seinamaalinguid. Nimelt on saarel elav belgia kunstnik, Yves Decoster, isikliku projektina otsustanud kaunistada 365 saare ehitist oma kunstiteostega, aasta iga päeva kohta üks pilt. Kunstniku idee sündis soovist kinnitada elukaaslasele oma armastuse suurust ja võimaldada seeläbi saareelanikelgi kogeda armastust endi ümber.
Eelmisel sügisel saarel ringi kolades ja kõige ootamatumates kohtades Yvesi maalingute peale sattudes (tolleks hetkeks oli tal neid valminud juba 250)  ning tema loost kuuldes, olin tõeliselt liigutatud. Milline võrratu näide oma sügavaimate väärtuste kehastamisest!
 
Yves`i maalingud tulid mulle taas meelde, kui kuulsin hiljuti üht juhti kurtmas, et tema meeskond vajaks „motivatsioonilaksu“, sest inimesed on kuidagi närtsinud ja meeskonna energiatase madal.
 
Räägime palju motivatsioonist, selle olemasolust või puudumisest, motiveerimise vajadusest. Vähem on juttu tegutsemise tähendusest. Millest ikkagi on puudus, kui teotahe madal?
 
Meenuta mõnda korda, mil keegi küsis sinult: „Miks sa seda tegid?“ või „Miks sa seda ei teinud?“ Küsimus ise mõjub tihtilugu etteheitena ja võib meid sisimas turri ajada. Tundub, et peame oma tegevust või tegemata jätmist kuidagi õigustama hakkama. Ometigi peitub vastuses sellele küsimusele suur motivatsiooni- ja isikliku jõu potentsiaal. „Miks“-i süvenemine aitab leida ühendust oma väärtustega. Võtame näiteks trenni minemise – sa võid trenni minna selleks, et vältida ebamugavat tunnet ja mõtteid oma keha suhtes, et vabaneda mõttest „ma olen paks“. Sa võid minna trenni mingi piirava ja pingestava sisemise uskumuse tõttu: „Ma pean minema trenni, et end vormis hoida. Ma pean minema trenni, muidu lähen paksuks“ jne. Sa võid minna trenni ajendatuna enese eest hoolitsemise väärtustest, mõtestades selle väärtuse enda jaoks: „Kui ma hoolitsen enda eest, siis see võimaldab mul teiste eest hoolitseda, hoolitseda nende eest, keda ma armastan (hoida oma lapsi, lemmikloomi jne). Enese eest hoolitsemine teeb võimalikuks selle, et mul on energiat, mida panustada teistesse enese jaoks olulistesse tegevustesse.“ Kui lähed trenni motiveerituna oma sügavaimatest väärtustest, on see on väga erinev kogemus sellest, kui juhindud mõttest: „ma pean trenni minema või muidu ...“
 
Meie motiivid on need, mis pikas perspektiivis loevad. Kui motiiviks on oma tõelistest väärtustest juhindumine, on jõudu ja tahtmist tegutseda. Eluväärtustega ühenduses olles ja nendele vastavalt tegutsedes on motivatsioon tugev ja säilib ka siis, kui kohtame oma teel raskusi. Motivatsiooni allikaks on ühendus väärtustega, mis annab tegevustele tähenduse.
 
Oluline on, et väärtused ei läheks segi hüvedega. Inimestel on tohutult emotsionaalseid taotlusi, mis liigituvad hüvede kategooriasse: „Tahan olla õnnelik.“ või „Tahan olla rahulik.“ või „Tahan, et ma meeldiksin inimestele.“ või „Soovin olla enesekindlam.“ Väärtused on põhjus – hüved tagajärg. Väärtuste elluviimisel kaasnevad pikas plaanis alati mingid hüved. Üksnes hüvedele keskendudes võib sageli kogeda pettumust ja jõuetust. Mida teadlikum oled enda tegevust suunavatest väärtustest, seda tähendusrikkamaks ja täisväärtuslikumaks elu muutub.
 
Väärtustele keskendunud elu erineb oluliselt eesmärkidele ja saavutustele keskendunud elust. Oma väärtusi järgides saab kogeda iseendaks olemisest tulenevat rahulolu-hüve igal sammul teel oma eesmärgi suunas, eesmärgi saavutanuna ja isegi siis kui eesmärk jääb saavutamata. Eesmärgi- ja saavutuskesksena kogetakse valdavalt pinget ja üürikest rahulolu vaid siis, kui tulemus käes. Väärtustepõhisus võimaldab nautida teekonda ja noppida  kasulikke õppetunde ka siis, kui tulemus jääb kättesaamatuks.
  
Stanfordi ülikooli sotsiaalpsühholoog Claude Steele on oma uuringute põhjal välja töötanud mõjusa ENESEKINNITAMISE TEOORIA: enne sisenemist olukorda, kus sinu ette võib kerkida raskusi, saad endale jõudu juurde anda sellega, et tuletad meelde need väärtused, mis sulle sügaval sisimas enim korda lähevad. Oma väärtustega ühenduses olles tunned end turvalisemalt, oled märgatavalt vähem kaitsepositsioonil ja tagasisidele avatum ning see aitab sul ka paremini probleeme lahendada.
Enesekinnitus pole kuidagi seotud peegli ees üldsõnaliste lausete korrutamisega, affirmatsioonidega, sellega ei kaasne uhkustamist ega enda ülendamist. Sa hoopis tuletad endale meelde, mis on sulle kõige olulisem ja laiemas plaanis, kes sa oled. Nii olened vähem teiste heakskiidust ega lase end häirida nende halvakspanust, kui see peaks sulle juhtumisi osaks langema. Claude Steele sõnutsi on enesekinnitusest enim abi siis, kui olukord pingeline ja panused suured. Oluline on, et tuletaksid endale meelde omaenda põhiväärtusi, mitte situatsiooni seisukohalt „sobivaid“ väärtusi.
 
Ainus usaldusväärne viis leida endale kindel jalgealune ebakindlas maailmas on teada oma tõelisi väärtusi ning väljendada neid igpäevaste valikute ja argiste tegevuste kaudu – nagu Yves, kes värvitops käes, pintseldab südameid Sao Migueli saare majakestele.
 
Mis sulle sügaval südamepõhjas tõeliselt korda läheb?
Kuidas tahad kohelda iseennast ja teisi ning ümbritsevat maailma?
Milline inimene tahad olla? Milline vanem / abikaasa / töötaja / kolleeg / sõber tahad olla? Milline tahad olla oma suhetes?
Mille eest elus tahad seista?
 
Väärtused inspireeerivad tegutsema ja eesmärkide saavutamist püüdlema, tegema asju, mis pole eriti meeldivad, kuid on tähtsad. Väärtused annavad motivatsiooni jätkata tegevusega, teha rasket tööd, kui oled silmitsi väljakutsetega või keeruliste situatsioonidega. Väärtused on nagu pinnas, millest kõik muu välja kasvab.
 
Väärtused on selle sõnadesse panemine, milline inimene tahad olla ja sellest tulenevalt, kuidas käituda. Võtmetähtsusega on väärtuste puhul see, et tõlgiksid need tegevuste keelde. 
Kuidas paisab välja, et järgid oma väärtust?
Mil viisil räägid oma väärtust järgides?
Mil viisil tegutsed, kui järgid oma väärtust?
See, kes sa oled ja mida väärtustad, väljendub selles, kuidas tegutsed. Kui väärtustega ühendus katkenud, ei tasu tegutsemislustigi loota. Ainuüksi kohusetundele toetudes ei jaksaks vist 365 südametega pilti maalida... 

Olla inimene tähendab elada suhete võrgustikus. Hiljuti jõudis internetiavarustest minuni naljalugu, mis pajatas, et eestlaste sõnaahtruse tõttu plaanitakse käibele jätta vähem käändeid: mõnitav, ihaldav, omastav, eitav, loobuv, äraütlev, mittemidagiütlev, järelminev.
Kaalutakse ka võimalust lülitada grammatikasse vinguvat, käskivat, kamandavat ja umbusaldavat kõneviisi.
 
Nali naljaks, ent kuivõrd sa igapäevaselt teadvustad oma suhtlemise mõju teisele inimesele? Harva oleme sellest teadlikud. Suheldes kipume ikka eelkõige „oma asja ajama“. Meile ei lähe enamjaolt korda, kuidas teine end selles protsessis tunneb, peaasi, et oma asi aetud saaks. Siis aga imestame nässus suhete üle.
 
Suhted on sotsiaalne kapital. Head suhted on isikliku heaolu üks määravamaid tegureid. Oma suhete kvaliteedi eest seismine algab iseenda mõju teadvustamisega.
Kui oleme vaid hõivatud iseendaga, siis teisele tähelepanu enam ei jagu. Lendame kohale, viime teise tuju allapoole nulli ja lendame edasi, ise rahulolevad, et asjad kiiresti aetud. Kõikidel tegudel on alati tagajärg, mis ilmneb kohe või mingi aja möödudes. Enda osa eiramise tagajärg on sassis suhted. Suhted, mis kurnavad, mitte ei väesta. Kippudes mõttes või avalikult ikka ja jälle „seda teist“ süüdistama: „Ta on selline konfliktne tüüp, temaga on võimatu ...“, oleme tõenäoliselt enda mõju märkamata jätnud. Kuidas sa ise oma suhtumise, ütlemiste või olekuga võimaldasid, ärgitasid, soodustasid teise käitumist?
 
Kõige enam jääb suhetes puudu mõistmispüüdest. Ihkame mõistmist eelkõige teistelt, ise keskendudes peamiselt enda mõistetavaks tegemisele, sealjuures vaevumata valima vahendeid - oma hoiakut, sõnakasutust ja väljendusviisi. Ent isegi üliolulist ja elulise tähtsusega teavet edastades on võimalik seda öelda nii, et see poleks mürgine, alandav, allutav, teist paikapanev või kahandav, ähvardav, hoolimatu.
 
Emeriitprofessor Ülo Vooglaid soovitas ühes oma loengus õpetajatetoa uksele riputada sildi: „Ära kahjusta!“ Nõuanne, mida sobib rakendamiseks kõikide suhete puhul. Veendu, milline on sinu teadlikult või ebateadlikult valitud suhtlemisviisi mõju.
Millise eesmärgi saavutamist sa oma suhtlemisega taotled?
Kuidas valitud suhtlemisviis sinu kavatsust toetab?
Millisesse seisu jääb teine inimene pärast suhtlemise lõppu?
Kuidas saad väljendada teise suhtes lugupidamist?