​Suhted loevad. Suhete kvaliteet mõjutab elukvaliteeti. Prantslased on taibanud, et toitki maitseb ja mõjub heas seltskonnas paremini kui üksi nosides. Enamike riikide toitumiskavad määratlevad, kui palju puu- ja köögivilju peaksime iga päev sööma, ent Prantsusmaa ametlikus toitumiskavas on kirjas, et süüa tuleks koos teiste inimestega.
 
Tugevad suhted on meie rikkus ja vaikse rõõmu allikas. Inimestena ühendab meid kõiki soov olla märgatud, mõistetud-ärakuulatud, omaksvõetud ja tunda end väärtuslikuna. Üksnes teiste inimeste olemasolu saab selle soovi täitumise võimalikuks teha.
 
Head suhted tagavad kõrge heaolutunde, nässus suhted loovad viletsa meeleolu ja avaldavad mõju pea kõikidele eluvaldkondadele. Kas sulle meenub mõni kord, mil suhe lähedase, kolleegi või sõbraga kiiva kiskus ja sisimast kerkinud kriipiv-näriv tunne oli taustaks kõigele, mida üritasid ette võtta? Töö edenes visalt ja mõtted keerlesid suhteküsimuse juures. Kas tuleb meelde ka selline hetk, mil kellegi toetav sõna, õlalepatsutus, hooliv pilk või tähelepanelikkus andis sulle tiivad ja suutsid mägesid liigutada?
 
Suhted luuakse suhtlemise abil. Suhetest rõõmu tundmiseks on vaja suhelda ja ...
 
... JA tasub meeles pidada:

• pole mingit tagatist, et teine inimene reageerib sinu suhtlemisele sellisel viisl, nagu sulle meeldiks;
• sa ei suuda teise inimese üle valitseda;
• sa ei saa mitte mingil moel sundida teist koostööd tegema, mõistev olema, hoolima või mõnel muul sulle meelepärasel viisil käituma.

 
Võid õppida keskenduma sellele, mille üle sul võimu on. Hoolimata sellest, mida teine teeb, saad otsustada olla rohkem niisuguse inimese moodi, kellega sa ise suhelda tahaks. Saad otsustada leppida sellega, mille üle sul võimu pole ning mitte avalikult või sismas teise reageeringutega võidelda. Saad otsustada, kuidas reageerida, kui olukord läheb raskeks.
 
Keskendudes sellele, mille üle on sul otsene võim – iseenda tegevus ja käitumine – võid avastada, et muutub ka nende käitumine, kellega kokku puutud. Loomulikult pole siin kindlat garantiid. Ent seda juhtub väga sageli.
 
Raja oma suhtlemine kindlale pinnale. Milline suhtlemispartner ise olla tahad? Hooliv, tunnustav, avatud, mõistev, austav, armastav jne? Või kibestunud, vaenulik, põlglik, hukkamõistev, lugupidamatu, halvustav, vimmapidav? Võid igal ajal valida käituda vastavalt oma sügavaimatele väärtustele. Tähtis on, mida sina oma väärtuste suhtes teha saad. Näiteks, kui väärtustad austust, saad kohelda teisi austusega, hoolimata sellest, kas sulle saab osaks austus. Saad tänada neid, kes kohtlevad sind austusega. Saad paluda teistel kohelda end austusega. Saad luua suhteid inimestega, kes peavad austust tähtsaks. Väärtus tähistab seda, mida tahad teha, mitte seda, mida tahad saada. Karm reaalsus on, et me saame kontrollida, mida teeme, mitte aga seda, mida saame. Häälestudes enda olulistele väärtustele ja väljendades väärtuspõhist suhtumist, koged kindlapeale suurt rõõmu vähemalt ühest olulisest suhtest – suhtest iseendaga. Enesega kooskõlas olemine-tegutsemine laseb sul end hästi tunda ka siis, kui oled koos kellegagi, kes viriseb või kritiseerib või leiab vigu või osutab pidevalt probleemidele või käib sulle peale või üritab sind käsutada ... Saad olla see, kellest kiirgab soojust, mõistmist, ehedust, kes ei võta ennast surmtõsiselt, on avatud ja lahendustele suunatud – sõltumata sellest, kellega koos oled. Võtad suhetelt suure hulga pingeid, kui keskendud sellele, mis jääb sinu mõjusfääri.
 
Mikk Sarve raamatust „Sõna jõud“, on mulle meelde jäänud mõte: „Maailm on mõnus, kui ümber on palju hea meelega inimesi. Sellepärast tulebki pidevalt teha nii palju head meelt, kui vähegi võimalik.“
 
Naljalugu saare pulmast räägib kombest, mis näeb ette, et pruut ja peigmees peavad kumbki sammhaaval edasi astuma ja iga sammu juures ütlema teise kohta ühe hellitusnime. Vaadatakse kumb kaugemale jõuab. Pruut hakkab siis hoogsalt astuma: „kallis“, „kullake“, „armas“, „päike“, „karuke“ jne. Peigmees astub ühe sammu, ütleb: „naine“ ja seisatab pikalt ... seejärel astub teise sammu, ütleb: „inimene“ ja jääbki seisma – sõnad said otsa.
 
Me kõik oleme kaugel täiuslikkusest ja vahel võivadki sõnad kurku kinni jääda või sootuks otsa lõppeda. Suhetes pole universaalseid reegleid. Ent ometi saame palju ära teha "hea meele“ toomisel oma suhetesse.
 
Ühes Aafrika hõimus olevat komme, kui hõimu liige käitub valesti või teeb midagi halba, peab ta küla keskel üksi seisma. Terve hõim koguneb tema ümber. Seejärel pöördub tema poole ükshaaval iga mees, naine ja laps. Nad ei ütle talle midagi kriitilist. Iga hõimukaaslane loetleb hoopis põhjalikult kõik tema head omadused. Lahkel sõnal on suur jõud.
 
Sarnaselt kirjeldatud Aafrika hõimu kombestikule saad sinagi teisele „sponsoriks“ olla - väljendada siiralt teisesse uskumist ja tunnustada teises olemasolevat potentsiaali. Sponsorina saad teisele öelda: „Ma näen (teatud suurepärast oskust, omadust, olemiseviisi) .... ja see meeldib mulle.“, „Ma tajun, et sa/sul (teatud sisemist suutlikkust)... ja see meeldib mulle.“
 
Lähedussuhetes saad teise rõõmule kaasa elada ja rõõmust isegi osa saada seeläbi, et võtad vastu teise jaoks hea uudise aktiivselt ja konstruktiivselt. See tähendab, et sa ei võta partneri edu lihtsalt teadmiseks – „Tubli, kallis!“ – ning ei jätka oma toimetustega ega ei reageeri nördinud hüüdega: „Kas sa oled üldse mõelnud, kui palju rohkem aega pead nüüd pere arvelt tööle kulutama?“ või ei ignoreeri uudist ega käitu viisil, nagu seda poleks olnudki, küsides hoopis: „Kas sa poest tulid täna läbi?“
 
Aktiivne konstruktiivne reageerimine tähendab, et:

1. Sa näitad välja mõistmist selle kohta, mis juhtus:
2. pöörad teisele jäägitu tähelepanu,
3. kuulad teda nii, nagu oleks vestluskaaslane sinu kangelane: keegi, keda imetled ja kelle mõtteid on sul õnn kuulda,
4. esitad täpsustavaid küsimusi,
5. ilmutad huvi ja entusiasmi.
   1. Rõhutad ja tähistad teise õnnestumist ja edu:
6. avate sampanja,
7. teatad uudisest teistele lähedastele,
8. võtate koos midagi ette, mida ammu pole tehtud.

 
Sul on võimalus toita suhete rõõmuallikat ka spontaansete heategudega. Positiivsete emotsioonide asjatundja Sonja Lyubomirsky uurimistöö kinnitab, et spontaansed heateod tekitavad adressaadis hea tunde, kuid teevad õnnelikumaks ka nende tegija, eriti kui päeva jooksul teha mitu sellist tegu. Tähtis on varieerida oma heategusid nii, et need ei kaotaks oma värskust ja tähendusrikkust. Heategu võib olla suur või väike, ent see peab teisele mingisugust kasu tooma. Valikute ampluaa on lai ja praegune sotsiaalvõrgustike ajastu pakub väikeste sõbralike zestide tegemiseks peaaegu lõputult võimalusi.
 
Kannatused suhetest sünnivad sellest, et sead võimatuid verstaposte inimestele, kes  kuidagi ei vasta sinu arututele ootustele. Üks kõige kasulikumaid asju suheterõõmu hüvanguks on loobuda vajadusest, et teised end muudaksid.
Keskendudes enda mõjusfääri jäävatele tegevustele, saad kõiki suhteid rõõmurikkamaks muuta.

​Psühholoog William James täheldas juba saja aasta eest: „Tahtlikult uitava tähelepanu tagasitoomine, tehes seda järjest uuesti, on otsuste langetamise, iseloomu ja tahte aluseks ... Haridus, mis seda valdkonda arendada suudaks, oleks just see ületamatu haridus.“
Tänapäeva kiiret infoküllast ja muutusterohket aega iseloomustab „klikkiv elulaad“ –  keskendumiseks, süvenemiseks, läbitunnetamiseks napib aega, tähelepanu röövivate segajate hulk on tohutu ja nii „klikitakse“ ühest olukorrast teise. Seesama toimub ka koolis. Kui aga tähelepanu ei ole, siis õppimist ei toimu. Ajal, mil paljud õpetajad kurdavad õpilaste tähelepanuulatuse drastilise vähenemise üle on igasuguse õppimise aluseks oleva märkamis- ja keskendumisvõime arendamine ülioluline.
Tähelepanu teadlik suunamine ja keskendumine on aluseks igasugusele õppimisele ja seda saab treenida.
Nüüdisaegsete aju-uuringute valguses teame, et aju on neuroplastiline: korduv kogemus muudab aju, sihipärase harjutamisega saame tugevdada ajuvõrgustikke, mis vastutavad tähelepanu tahtliku suunamise, keskendumise, teadveloleku eest. Me saame treenida oma aju samamoodi nagu treenitakse lihaseid. Kasutegur kasvab koos sellega, kui palju ja arukalt harjutada.
Koolis märkamise- ja keskendumise  harjutuste rakendamise lisaväärtus seisneb selles, et seeläbi arendame õpilastes uuriv - avastavat on hoiakut (mis on vastandiks laialt levinud hinnangulisele – tulemuskesksele hoiakule). Avatud uudishimulikku lähenemisviisi kasutamine aitab loobuda ülesannet lahendades ootustest, hinnangutest ja kiindumusest mingi kindla tulemuse osas. Sa lihtsalt lahendad ülesannet nii hästi kui suudad ja paned tähele, mis selle lahendamise käigus toimub ning õpid toimuvast. Sa ei otsusta juba ette tulemuse üle ning sa pole ühegi tulemuse puhul pettunud. Oled suuteline märkama toimuvat palju selgemini ning oled uue õppimisele avatud. Sellise hoiaku puhul võib iga ettetulev olukord osutuda elutarkuste kasvulavaks. Kõige tulemuslikumalt õpib inimene siis, kui kasutab avastamisraamistikku ja säilitab hea õppimisseisundi, olles ergas ja tähelepanelik.
Kuidas harjutusi õppetöösse integreerida?
Ajuvõrgustikke saab juhtida parimas suunas järjepidevalt harjutades. Võttes kasutusele tähelepanu, keskendumist ja teadvelolekut tugevdavad harjutused oma ainetundides, saab õpetaja aidata õpilastel neid omadusi kasvatada ning seeläbi tõhusamalt ka oma ainet õpetada. Harjutamiseks piisab paarist-kolmest minutist. Ideaalis võiks teha seda igas tunnis (näiteks tunni alguses häälestumiseks või tunni lõpetamiseks), nii kuhjuvad põgusad harjutamise hetked ja pidevalt tehtavad väikesed tegevused tugevdavad jõudsasti õpilaste keskendumis- ja teadvelolekumusklit.
Kui altid on lapsed neid harjutusi omaks võtma?
Siin on määrava tähtsusega õpetaja eeskuju ja õpetatavate oskuste kehastamine. Kui õpetaja ise on teadveloleku harjutamise vilju maitsnud, siis on tal lihtsam anda õpilastele kätte vajalik suund, innustada aktiivselt kogemusi saama ja harjutama ning stimuleerida küsimuste kaudu. Ja õpetaja vaimustus nakkab õpilastelegi.
Millist kasu õpetaja teadveloleku harjutustest saab?
Erling Kagge ütleb oma raamatus „Vaikus müraajastul“: „Oleks hea, kui me inimestena suudaksime vältida kogu-aeg-sisse-lülitatud-olekut. Peatuda ja panna imeks, millega tegelikult tegeldakse.“ Meelt treenides saab õpetaja harjutada tõstma jalga gaasipedaalilt,  minema üle käsitsijuhtimisele ning vajadusel pidurit vajutama. See annab kingitusena aega - toimuvat mõtestada, välja uurida, mis tõeliselt teoksil on, tuua kainet mõtlemist kuumadesse tunnetesse, rahuneda ja keskenduda. Ülimalt kasulikuks osutub see eluhetkedel, kui näiteks kuuled enda kohta käivat halvustavat märkust, pead tegema lisatööd kellegi tegemata töö tõttu, oled tunnistajaks kuulujutu rääkimisele, tunned sisemist tungi kellelegi nähvata või teise jutule vahele segada. Saad anda endale mõnesekundilise ruumi, et kaaluda algse impulsi kõrval ka teisi reageerimisvõimalusi. Tsiteerides Andrus Kivirähki: „Tihedalt täis topitud maailmas võib ära lämbuda.“  Seega tasub peatuda paaril korral päevas mõneks sekundiks ja keskenduda sellele, mis sinuga toimub. Harjutamise proovikivi on elu ise.