|
Ave Eero  Mis oleks, kui lubaks endal alanud aastal vaimustuda olemisest ja loobuda mõttetult pinnapealsetest, tarbetutest tegevustest, mis neelavad eluaega, kurnavad või muserdavad? Sel korral lõõtsus uusaastaööl paras tormakas. Tuule tants katusel ajas mind varavalges jalule ja asusin vaikselt toimetama. Ööuni küll pisut napp, aga ongi tore - tuleb tegus aasta, ei mingit pikka voodis põõnutamist, saab üksjagu ära tehtud. Uue aastanumbriga kalendrid ootasidki ülesriputamist ja nii sattus pihku ka jõulutaadilt saadud vahva kingitus - 2019 aasta Tegude Kalender. Iga kuu iga päeva juures kirjas üks tore tegevus (1. jaanuar – anna uued lubadused, 2. jaanuar – alusta Tegude Kalendri väljakutsega, 3. jaanuar – koosta tegevuste nimekiri jne), kõige esimesel lehel lünktekstina täitmist ootav endale antav uue aasta lubadus, selle kõrval tulp, kuhu kirja panna oma aasta eesmärgid. Igati paslik „tegemine“ tärganud aasta varasteks hommikutundideks. Pastakas kätte ja ... elektrivalgus kadus!
Metsade rüpes elamisel on omad võlud ja valud, näiteks tormi-iilidega ajuti haihtuv elekter. Sügavas hämaruses taskulambi või tikkude võimaliku asukoha üle pead murdes, süttis äratundmine sellest, millega ma õieti tegelemas olin. Milleks on vaja kogu seda tegemist ootavate asjade nimekirjade ja eesmärkide rägastikku? Täisväärtusliku ja tähendusrikka elu elamiseks küll mitte. Õigupoolest on üsna lihtne kaotada väärtuslik suund sootuks silmist lõputus askeldamise, sahmimise, teostamise, täitmise möllus. Väljast kostev võimas tuuleulg otsekui kinnitas, et tasub endalt rohkem küsida, miks ma midagi teen. Iseendaga olemisest ja kuulatamisest, millised küsimused - vastused sisimast üles kerkivad, on muidugi tuttavlikult turvalisem lihtsalt tegutseda. Paraku oma tegevusmotiive mõistmata pole võimalik püsida tähendusliku elu suunal. Miks teed seda, mida oled just tegema hakkamas? Kas sellepärast, et:
Mis oleks, kui jätaks sel aastal ära igasugused lubadused, eesmärgistamised ja keskenduks hoopis iseendaga kooskõlas olevale, tahetud suunale? Suund on seotud eelkõige sellega, milline inimene ma tahan olla. Ehk siis rohkem olemise kui tegemisega. Samamoodi, nagu tahtmine seostub sellega, mida tahan endast anda ja soovimine sellega, mida tahan endale saada. Mis oleks, kui lubaks endal alanud aastal vaimustuda olemisest ja loobuda mõttetult pinnapealsetest, tarbetutest tegevustest, mis neelavad eluaega, kurnavad või muserdavad? Elu on nii mahlane, püha ja vägev, et selles tasub iseendana osaleda ja mitte seda raisata teadvustamata ajenditel tühja-tähja tehes. Meenub üks Fred Jüssi mõttemõlgutus: „Mul ei ole olnud mingisuguseid eesmärke, sest ma ei näe eesmärke. Minu silmade ees on tundmatu maastik, minu tee kulgeb sellesse maastikku või ta suubub sellesse või läheb edasi. Ma ei näe selle maastiku üksikasju. Ma ei näe, mis on mägede taga, mis on teekäänakute taga, mis on teispool orgusid, teispool metsi, aga ma pean teadma suunda. Ja see suund on minus endas olemas. See suund on otsekui mingi heli, mingi toon, mida ma ei tohi kaotada. See on kõige tähtsam. See on peamine. Ja kõik muu tuleb.“ Tahan sel aastal (ja ka teistel eesootavatel aastatel) olla armastav. Olla rõõmus ja huumorimeelne. Olla mõistev ja lahke. Olla olemas iseenda ja teiste jaoks. Olla mänguline ja loominguline. Olla uudishimulik ja Elule avatud. Olla õppiv ja arenemishimuline. Olla ... Suund on seatud. Jõuluvanalt saadud kalendrit kasutan kindlasti heatahtliku lõbususega ettenähtud päevategevusi uudistades. Kuidas ma muidu teaksin, et 4. jaanuaril „salatit teha“ või 25. jaanuaril „inimestele silma vaadata“ :) Elektrivalguse taastudes lubasin käel valida riiulilt ühe raamatu, avada see juhusliku koha pealt. Lugesin Rita Pitka Blumensteini, Alaska põlismeditsiini doktori mõtteavaldust: „Me kihutame ennast tagant, selle asemel et lubada endal olemas olla. Me peame kiirustama, kõvasti püüdlema, teistele meeldima, tugevad olema. Lubades endal olla, saame olla iseendana. Et „olla“ peame aega varuma, ennast arvesse võtma. Inimesed saavad hakata oma andeid avastama, olles ise. Me otsime liiga palju ja küsime liiga palju. Me otsime vastuseid, kuid nende tulles ei kuula me; me ei tunne vastuseid ära ega anna endale võimalust vastuste peale mõelda.“ Mis oleks, kui aastal 2019 annaksime lihtsalt oma parima ja laseksime lahti vajadusest tingimata tulemusi kontrollida? Lubaksime endal iseendana olemas olla?
0 Comments
|
RSS Feed