|
Ave Eero  Saabumine Isla Mujeres, eesti keeli Naiste saar, võttis meid vastu mahlase suvise lõhnabuketi, maheda briisi ja kutsuvalt sillerdava Kariibi merega. Armusin esimesest silmapilgust sellesse väekasse ilmanurka, kus nagu kirjutab maia päritolu luuletaja Humberto Ak'abal "ega kivid pole tummad: nad on lihtsalt vait.“ 1. päev 1517.a. jõudsid kolm Hispaania alust tormivarju otsides tillukese maiade saarekesele Yukatáni poolsaare idaosas. Hispaanlased ristisid selle maalapi Naiste saareks, Isla Mujeres, meremeeste avastatud maiade templis kõrgunud võimsa naisskulptuuri põhjal. Neil polnud aimugi, et tegu oli ühega pühadest Ixcheli (maia armastuse, viljakuse, meditsiini ja kuu jumalanna) saartest. Praegu on see vägev ja püha saar, Mehhiko kõige idapoolseim punkt, paljudele turistidele pühaks mekaks, kus lasta end hellitada Kariibi mere lainetel, nautida imemaitsvat mehhiko kööki, rüübata tequilat ja lasta end kohalikul elurütmil mõnusalt kaasa viia. Meile on see saareke siinseks koduks enam kui kümneks päevaks. Sobivaimat kohta põhjamaa talvest tulnutele siinsesse kliimasse ja eluollu sisseelamiseks ei oskaks küll tahta. 2. päev Tänasele päevale saarel sai põhi pandud hommikuse joogapraktikaga Red Buddha joogastuudios. Kondid nõtked, meel virge rattasadulale hüpates sai selgeks tõsiasi, et Isla Mujeres'el pakutakse lisaks hommikusöögile "huevos mexicana" (munad mehhikopäraselt) ka rendijalgrattaid "bicicleta mexicana" - jalgratta sadul kriiksatas korraks ja langes tubli 20 cm allapoole ning jäi lõbusalt tiirlema.:) Nii saingi pool saart läbi rallida vändates põlved lõua all. Meeleolukas vaatepilt ja korralik füüsiline koormus igatahes. Üsna pea leidis kinnitust seegi, et siinmail elatakse hoiakuga "kus viga näed laita, seal tule ja aita" - minu ponnistusi pealtäinud kohalik seltskond oli varmas koheselt abikätt pakkuma. Nagu võluväel ilmusid härrasmehe kotist mutrivõti, kruvikeeraja, haamrike jm remontimiseks vajalik kraam ning "espléndido!" saare avastamise retk võis jätkuda rattal normaalkõrgusel sõites liikumatu sadulaga. Macax'i laguuni ümbrus läbiuuritud, merekilpkonnade päästekeskus üle vaadatud, pelikanidega silmast silma juttu puhutud, Kariibi lainetes lustitud ja kohalikust supermarketist tõhus puuviljalaadung rattakorvis siinsesse koju transporditud. Sisukas päev on olnud... 3. päev Maiade radadel... Täna võtsime ette jalgsirännaku Punta Sur'i - Isla Mujeres'e kõige lõunapoolsemasse tippu, et hoomata seda püha paika, kus kunagi kõrgus viljakusjumalanna Ixcheli auks püstitatud maiade tempel, millest tänaseks on säilinud vaid killuke seina. 1988.a, kui orkaan Gilbert saart räsis, hävis suurem osa sellest iidsest ehitisest. Ometigi on selles kohas tajutav mingi eriline oreool. Ja seda sõltumata turistide hordidest, kellest tänagi polnud puudust ja turistidele mõeldud kõikvõimalikest lõbustustest. Ürgsed kaljud, hingemattev vaade ja meid tervitama tulnud iguaan mõjusid sõnumina iidsetest aegadest ...  4. päev Päev seob lahti öö seatud sõlme ja valgus pääseb valla. /Humberto Ak'abal, maia-kitšee poeet/ Ak'abali värsid sobivad imeliselt ilmestama meie tänast päeva - nimi Ak'abal tähistab kitšee keeles "koiduvalgust". Mehhikos tõusis päike täna 7.22 ja esimesed koidukiired langevad maale Punta Sur'is, meie Islal. Kui me Kerstiga varahommikul ratastele hüppasime ja saare lõunatipu poole väntama hakkasime, et aegsasti enne päikesetõusu kohal olla, Ixchelile kummardus teha ja mediteerida, siis ei osanud me aimatagi, kui üleva vaatemängu osaliseks saame. On hetki, mille kirjeldamiseks sõnad jäävad lahjaks... Meie mõlema jaoks paotas tänane hommik ust maiade elutunnetusse. Nii nagu maiade ilmatunnetust võib näha ka nende keeles. Nimelt pole üheski maia keeles (siin Yucátanil räägivad maiad jukateegi-maia keelt) sihitist, on vaid eri liiki alused. Ei saa näiteks öelda (või mõelda) "ma ju rääkisin sulle". Maiade maailmapildis ühepoolseid tegusid pole olemas, kõik on vastastikune. Maia keeltes väljendutakse "mina ütlesin, sina kuulasid", sest kuulmiseta ei ole ütlemist. Sellest loogikast lähtudes on paslik öelda "vaatasime täna päeva tärkamist ja päev naeratas meile."  5. päev TripAdvisori põhjal maailma 10 kaunima ranna hulka kuuluv Playa Norte (edetabeli 7.koht) meie Islal on nüüd üle vaadatud, läbi proovitud-peesitatud-ujutud. Tõeliselt ilus silmale vaadata. Nautimisvõimalustest ka puudu ei tule. Ent meie looduslapse hingi hellitavad pigem metsikumad, raskemini ligipääsetavad, teenuste- (ja ka inimeste-)vabad rannaribad saare lõunapoolses otsas.:) Eks oluline olegi ära tunda, mis just sinu südamele rõõmu valmistab... Täna on põhjust rõõmu tunda igal juhul, sest idamaade kalendri järgi algas taas uus aastaring. Rõõmulist sea aastat kõigile! Hiina meditsiini põhjal (nii need teadmised tulevad, kui Kersti taolise guruga reisid) :) vaikne rõõm toidab südant, mure blokeerib südame energia, kurbus kurnab ja hirm viib energia hoopis "saapasäärde". 6. päev Oma kultuurihuvi rahuldamiseks otsustasime täna külastada muuseumi... ja kui juba muuseum, siis ainult veealune. Nii käisimegi täna MUSA-s, ühes ainulaadses skulptuuripargis, mis asub Kariibi meres, Isla Mujeres'e lähistel. Kuue erineva skulptori poolt loodud üle 500 inimsuuruses skulptuuri eksponeeritakse veealuse väljapanekuna. Kõik valmistatud keskkonnasõbralikust tsemendist, et korallid saaksid skulptuuride külge luua aja jooksul oma ökosüsteemi. Seeläbi loodetakse Kesk-Ameerika korallrahu säilimist toetada. Tegu maalimas väga omanäolise projektiga, kus keskkonnateadlased ja kunstnikud on jõud ühendanud veealuse elurikkuse hüvanguks. Kuna oma silm on kuningas, siis võtsimegi ette snorgeldamisretke "muuseumi". Erakordne igal juhul, kuigi ka pisut pelutavalt mõjusid need tsemendimürakad kalade keskel... Väljapaneku nimetus "vaikne evolutsioon" annab samuti mõtteainet... 7. päev Tänasteks märksõnadeks: vesi, golfiautod, "topes"-ed ja päikeseloojang. Snorgeldatud sai "mehemoodi", värskete autoomanikena saarel golfikartidega omajagu ringi rallitud ja päev pitseeritud päikese merre vajumist imetledes playa Nortel. See on saarel parim koht päikeseloojangu vaatamiseks ja pole midagi öelda - on ikka ilus rand küll, iseäranis loojanguhakul. 8. päev Hommikul rattal joogatama kulgedes, tabas äratundmine, et saar on meid päris omaks võtnud - rõõmsad "hola"- d ja lehvitused kohalikest külakestest läbi sõites, nägu paitav mahe tuul ja taustal kostuv laintemüha paneb tundma end "sees olevana". Siin tunneme tihtilugu sõnulseletamatut tänu- ja õnnetunnet, lihtsalt nii hea on olla. Meil on juba väljakujunenud mõnus igahommikune rutiin - äratav karge basseinisuplus (siin on "peasüüdlaseks" Kersti, kes on suutnud mindki jahedasse vette meelitada), seejärel tuhistan mina rattaga joogasse ja Kersti saab rahus hiina meditsiini eksamiks õppida. Päeva algus Red Buddha joogkeskuses Megi või Anaga häälestab imeliselt päeva sisse. Ja igast korrast on lisaks oma keha äratamisele ka mõni pärl päeva kaasa võtta. Tänane päevapärl pärineb Ram Dass'ilt (Megi suu läbi) : "Kui arvad, et oled juba valgustanud, siis veeda nädal koos oma kõige tüütumate sugulastega ja märka, kas sinu "valgustatus" säilib".  Ei ole siil udus, on hoopis meie isla krõbedaim elamus - jääbaar. Võimalus kuuma päikese alt otse - 18C külmhoonesse sukelduda, kus 150 tonnist jääst on saanud pubi, kõik absoluutselt jääst valmistatud (tõsi küll, baarmen tundus olevat lihast ja luust, aga mine sa täpselt tea). Kasukas selga ja atraktsioon missugune! Kohalikele koduseid hangepilte näidates võdistavad nad küll õlgu, aga jääbaari on endale sisse seadnud. Salamisi vist ikka ihkavad meie talve... Meie Kerstiga veel ei ihka. 9. päev Maiade seitsme suuna palve: Idasuunast, Valguse Majast, tulgu meile tarkus, et näha kõiki asju selgelt. Põhjasuunas, Öö Majas, küpsegu tarkus meie sees, et teaksime sisimas kõike. Läänesuunas, Teisenemise Majas, teisenegu tarkus õigeteks tegudeks, et tehtud saaks see, mis peab tehtud saama. Lõunasuunas, Igavese Päikese Majas, küpsegu õigete tegude viljad, et saaksime neid nautida. Ülevalt, Taeva Majast, jõudku meieni esivanemate õnnistused. Alt, Maa Majast, jõudku meieni Maa õnnistused ja täitku need meid harmooniaga, et lõpeks igasugune võitlus. Keskmest, Galaktika Allikast, saagem igaüks osa armastuse valguse poolt.  Väikesel maiade käsitöö- ja kunstiturul, vesteldes maiapäritolu jutuka noormehega, saime kogeda, kui suurt uhkust maiad oma kultuuri üle tunnevad. Põhjalik ülevaade maiade saavutustest (number "0", kalendrid ja ajaarvestus, arhitektuur, astronoomia, matemaatika, meditsiin jne) ja vaimsusest lausa voolas. Noormehel oli ka väga selge arusaam, miks maiad äkitselt oma suured linnad hülgasid. "Hispaanlased tõid meile ainult prussakad, rotid ja haigused", seletas poiss, "muu kõik oli meil juba olemas." :) "Kuna maiadel puudus immuunsus Euroopast tulnud nakkuste vastu, siirdusid nad linnadest džunglisse, sest läbi aegade oli just loodusest leitud ravimeid kõiksugu hädade vastu. Nii jäidki linnad tühjaks ja ellujäänud maiad pillutusid elama Yucátani, Belize, Guatemala ja Salvadori aladele. Sellest ka erinevate maia keelte rohkus. " Sedakordne turulkäik toimis tõelise kultuuriajaloo tunnina. Jäi kumama maiade häälekandjalt kuuldud mõte, et 2012.a. maiade kalendri järgi alanud uus pikk kalendriring on tõenäoliselt "isekuse ajastu", sest inimesed käituvad üha enesekesksemalt ja ülbemalt teiste inimeste, ümbritseva, looduse ja loomade suhtes. Ehk tuleb selgus Ixchel'ilt , kuidas suure pildi nägemise võimet ja hoolivust maalima juurde luua... Soetasime endale poisilt ka oma lemmikjumalanna kujukesed ja saime teada, et Ixchel tähendab maiade keeles "selged silmad". 10. päev Hakkab lõppema meie saarel suvitaja elu ja algab ränduri elu. Seljakott kokku ja homme hommikul praamiga Cancuni, sealt edasi 4,5 tundi bussisõitu ja pealelõunal oleme juba Meridas, Yukatáni osariigi pealinnas. Täna hulkusime veel armsatel külatänavatel. Isla Mujeres'el on üks linn, mis asub saare põhjaosas, sealsamas, kus kauneimad turistirannadki. Põnevam ja ehedam kohalik eluolu on aga koondunud saare kesk- ja lõunaossa. Ka meie siinne privaatrand, lemmiksöögikohad ja kodupaik asuvad saare kaljusemal idaküljel.:) Siinsest toidukultuurist rääkides ei saa üle ega ümber "picante", st ehk teravusest. Toit on lihtne ja väga maitsev. Teravust saab igaüks ise lisada tšillikastme abil, mis eraldi kausikesega lauale tuuakse. Tšillide tulisust mõõdetakse Scoville ühikuga skaalal 0-10, kus maguspaprika on väärtusega 0 ja kõige teravam on Naga Jolokia, väärtusega 10. Tabasco kaste ja Jalapeño jäävad vahemikku 5-6. Täna testitud "margarita picante" jääb usutavasti samuti 5-6 kanti. 11. päev Reidisellid lõpuks teel :) ja Cancuni bussijaamas Meridasse sõitu ootamas. Lõbusad juhtumid ka platsis: hommikul oma armsa apartemendi voodis ärgates selgus, et see buss, millega Meridasse pidime minema lahkus juba 1.00 AM, st tunnike peale südaööd. Internetist pileteid võttes jätsin need tähed, mis siinmail väga olulised, sootuks tähelepanuta. Nüüd uued piletid käes ja varsti läheb sõit lahti. 12. päev Mérida, Yukatáni osariigi pealinn, La Ciudad Blanca (valge linn) , võttis meid avasüli vastu oma õdusa koloniaalse atmosfääri, lahkete - abivalmis inimestega (meiega tegi kohe juttu juhuslik möödakäija, kes juhatas meid suisa käekõrval "õigesse" kohta - maiade "kooperatiivi", kust osta kõikvõimalikku kohalikku käsitööd, mis ehe ja indiaanlaste endi valmistatud, mitte "hiina" päritolu), pühapäevaõhtuse maiade laadaga peaväljakul ja mõnusate söögikohtadega. Mérida 1 miljonist elanikust 60% on maia päritolu indiaanlased. Kui hispaanlased 1540.ndal siia saabusid, asus siin maiade mahajäetud linn Ti'ho. Hispaanlased hävitasid arvukad maiade ehitised ja rajasid asemele hispaania stiilis paleed ja kirikud. Mérida uhkus, peaväljakul asuv vanim Mehhiko katedraal, ehitati sinna, kus oli seisnud maiade kõige suurem püramiid. Juba põgusa siinviibimise ajal kogesime linna erilist fluidumit - kuidagi kerge ja mõnus on siin olla. Ei heidutanud meid seegi, et broneeritud kahe voodi ja rõduga toa asemel anti meile viieks ööks ühe voodiga, aknata pisike kambrike. Tütarlaps, kes meid vastu võttis oli väga abivalmis ja ise ka õnnetu, et meile lubatud tuba polnud pakkuda. Nimelt oli "jeffe" ehk siis tüdruku boss mingil ainult talle teadaolevatel põhjustel meie kinnipandud toa lihtsalt teistele andnud ja meid Kerstiga omatahtsi pisikesse pimikusse paigutanud. Bossi ennast muidugi pühapäevaõhtul kohal ei viibinud. Ent tüdruk andis oma parima ja hankis juurde ühe lina ja käterätiku - saame nüüd Kerstiga kumbki oma lina all pikutada ja ennast eraldi kuivatadagi. Heatahtlik lõbusus aitab alati ja nii pole meiegi lustlikku meelt miski murdnud. Este es la vida, este es Mexico! 13. päev Mida need jalakesed kõike on küll kogenud, milliseid radu sammunud ja kuhu astunud... Paar korda sinnagi, mille eest tänavatele joonistatud piktogrammid suunavad koeraomanikke hea seisma. Pärlipüüdjatena tänases päevas noppisime Méridast muljetavaldavaid arhitektuuriiludusi, nuumasime silmi ja maitsepungi kohalikel turgudel pakutavaga, imetlesime ikka ja jälle maiade käsitöö eredaid eksemplare, lasime hea maitsta siinsel tänavatoidul ja "sopa de lima" - l- imeheal traditsioonilisel supil. Täidetud sai ka "mission impossible" ja leitud üks marke müüv kohalik postkontor, (peale kahte luhtunud katsetust) ning "correo de Mexico" abil on nüüd kodustele postkaardid teele pandud.:) Hangitud ka piletid "teise klassi" bussile Piste'sse (et näha siinset eluolu seesolija silmade läbi), kust pääseb Chichen Itzasse, maiade kuulsaimasse templilinna Yukatánil. Hommikul 6.00 stardime ja loodame hiljemalt 8.30, enne suuri turistidehorde, kohal olla. Pealegi keskpäevane päike "laksab" siin täiega, temperatuur üle +30C ja hommikutunnid on kõige mõistlikum aeg igasugu rännakuteks. Maiade keeltekooli jätkuks võib proovida hääldada "Chichen Itza" - t. Inglise keelt kõnelejate on vihjeks "chicken pizza" ja eestlastele on Linnar Priimägi ühes telesaates soovitanud öelda seda nagu "tšetšeeni pizza". Chichen Itza tähendab maiade keeles "Itza hõimu kaevusuu" ja seal kõrguv Kukulkani püramiid kuulub uuema aja 7 maailmaime hulka. 14. päev Täiesti uskumatu, millist ilu suudavad maiad luua. :) Sattusime õhtupoolikul taas ühe kohaliku juhatuse toel maiade käsitööpaleesse, teisiti ei saa seda suursugust, erilise atmosfääriga kohta nimetada. Siin valmivad agaavikiust maiade võrkkiiged, täiesti uskumatute mustritega seinavaibad ja peente tikanditega kaunid naiste rahvarõivad, pilkupüüdvatest puunikerdustest ja keraamikast rääkimata. Nagu suhtlemisaldis kohalik meile pajatas, on see üks audentsematest kohtadest, kus kohas näha - osta maiade poolt meisterdatut. Mujal Méridas, tänavatel ja tillukestes kauplustes valitsevat "hiina maffia", kus maiade tehtu pähe pakutavat odavat vuhvelkraami. Olgu, kuidas sellega nüüd täpselt on, aga "maiapalee" jättis meile täiesti kustumatu mulje... ja seljakotid endale soetatud võrkkiigede võrra kaalukamad istume nüüd Valge linna Vabaduse väljakul esireas, oodates peatselt algavat maiade festivali õhtust kontsertetendust. 15. päev Päev kui värvikirev mosaiik: hommik ja ennelõuna Kukulcani püramiid, Tuhande samba saal, Jaaguari tempel, Sõdalaste tempel, Palliplats ja Püha Cenote. Pealelõunat energetiseeriv suplus pühas Ik-Kil'i cenotes. Geoloogid nimetavad neid karstilehtriteks, suupärasem on neid maa-aluseks jõgedeks ja järvedeks kutsuda. Yukatánil on üle 6000 cenote ja mitte ühtegi maapealset jõge või järve. Maiade jaoks olid kõik cenoted pühapaigad, mida austati ja austatakse tänini. Selles ujumine täitvat aga inimesi erilise energiaga. Õhtustasime sedapuhku Pistes. Esimese korraliku troopilise padusaju saime ka Chichen Itzas kätte. Küllap maiade kongusninaline vihmajumal Chak lihtsalt halastas meie peale ja lasi värskendaval taevaveel meid veidike selles kõrbekuumuses jahutada. 16. päev Oma hinge kuulates ei saa sa teha muud, kui täiuslikke valikuid. /Tommy Hellsten/ Kuulasime ja tänase, siinoleku kõige jahedama (+24C) ning vihma tibutava päeva otsustasime veeta kultuurselt Yukatáni "ERM" - is - 2012.a. avatud Gran Museo del Mundo Maya-s, ehk siis Méridas asuvas Maiade Maailma muuseumis. Hommikuse hoolika jalgade plaasterdamise (eks ohjeldamatu ringitrampimine ole oma jälje jätnud:)) ja ootamatult õnnestunud elujärje parendamise järel (nimelt suutsime veenda tänast administraatorit meid Méridas olla jäänud kaheks ööks ümber paigutama kolme voodiga tuppa - meil on nüüd suisa säng rohkem senise kahekesi jagatud aseme asemel, aken, rõdu ja toas ohtralt tantsuruumi) asusime teele 8 km jalgsimatkale Maiade Maailma. Etteruttavalt olgu öeldud, et tagasi tulime kogemuse - elamuse ja jalgade õhtuks säästmise mõttes linnaliini bussiga. Kes siiakanti satub, julgen soovitada - see muuseum on kindlasti väärt külastamist. Väga ülevaatlik ning maiade kultuurist arusaamist avardav. Yukatáni päritolu maiade uurija Alberto Haggari sõnul oli maia kultuuris kõik täiuslikus harmoonias - see, mida nad sõid, kuidas elasid, mida ehitasid. Maiade maailmapilt lähtus 3 eeldusest: 1. Inlakech Alakem: mina olen sina ja sina oled minu püha peegelpilt. Seega ei tule kõne allagi teise kahjustamine. 2. Sugudevaheline võrdsus: mehed-naised jagasid omavahel kohustusi. 3. Harmoonilised suhted looduskeskkonnaga - looduse rüppe minemine oli ja on siiani maia kultuuris peamiseks enese tasakaalustamise võtteks. "Maia" ei ole rass, nahavärv ega rahvus - "maia" on teadvuse seisund. See on elu, mis on kooskõlas kosmiliste protsessidega. "Ma" tähendab "ei" ja "ya" tähendab "valu". "Maya" - valuta, teiste sõnadega valutu, kannatustevaba teadvus. Seega igaüks meist võib saada maiaks.  Pildistasin täna silti, mis osundas, et "pole midagi paremat õnnelikest kanadest". Siin pole õnnelikumad mitte üksnes kanad, vaid ka inimeste ilmavaade on helgem-kergem ja suunatud isegi võimatuses võimalusehakatisi nägema. Ehk on päikeselises kliimas lihtsam aju iidset programmeeringut negatiivsusele (näha eelkõige ohte, takistusi, halvakspandavat-kritiseerimisväärset) järjepidevate tahtlike pingutustega ümber häälestada pigem võimaluste, kiiduväärse ja meeldiva märkamiseks. Tasuks kindlasti proovimist ka armsal, sombusel, päikesevaesemal Eestimaal.:) Kui elaks õige moto alusel "päikest meil küll napib, aga sisemist sära jagub täiega". 17. päev Mehhikos on 35 "maagilist" linna, esimesena sai selle nimetuse Izamal - 72 km Méridast idas asuv kollane või kuldne linnake (Ciudad Amarilla või Ciudad Dorada, nagu teda hellitavalt hüütakse). Mehhiko valitsusel on omad kriteeriumid, millele linn peab vastama, et välja teenida tiitel "maagiline" /"nõiduslik". Linn peab olema väike, rikka ajaloolise traditsiooniga, huvipakkuvate vaatamisväärsustega, omama häid juurdepääsuteid ja kohalikud elanikud peavad soovima osaleda arendusprojektides. Izamal võib olla vanim Yukatánil asuv linn. Selle rajas tervendaja-preester Izamal. Meie siiatuleku peamiseks motiiviks oli end välja rebida turistiküllastest kohtadest ning külastada üht maiade tervendajat-šamaani (Izamal on tuntud kohalike ravitsejate poolest). Tihti on nii, et plaanid, mida teeme ei ühti plaanidega, mis elul meie jaoks on:). Nii juhtus, et puhastav-tervendav protseduur šamaani juures jäi kogemata (kohalikele kõige tuntum neist oli täna miskipärast oma putka sulgenud ja helistamisele ei reageerinud). Ent hingespaa ei jäänud olemata: lummav kuldkollane linn, turistitühi maiade püramiid Kinich Kakmo ja päeva "nael" - ujumine Chihuan'i cenotes, kuhu kohalik taksodžigitt meid lahkesti sõidutas, andes oma parima, et jõuaksime viimasele Méridasse väljuvale bussile. Jõudsimegi! 😆 Cenote tähendab "püha kaevu" ja maiad uskusid, et nendes maa-alustes veesilmades elavad jumalad. Kristallselges siidises vees hõljudes on pühaliku kohalolu täiesti tuntav.:) Ilus on see, mida pole ilustatud. /Athenaeus/ Tänase kohta kehtib see ütlemine täiesti - loomulik, lihtne pühadus ümberringi. Võrratu päev! 18. päev Elus on ikka nii - mida küsid, seda saad. Arvestada tasub vaid sellega, et soovitu võib saabuda kõige ootamatumast kohast... Nii tahtsime meiegi kohtuda maiade šamaaniga ja kogeda siinset puhastusrituaali. Šamaani me ei kohanud, kuid puhastus saabus.:) Täna hommikul Santa Elenasse stardiks seljakotte pakkides ilmnes tõsiasi, et meid mõlemaid Kerstiga on "puhastatud" liigsest materiaalsest saastast.:) Nimelt oli kadunud üksjagu peesosid ja eurosidki... Parasjagu oli võetud ja meile ka parasjagu alles jäetud. Minu reisiajaloo jooksul on see esmane taolise "puhastumise" kogemus. Kirgastunumana ja liigsest vabanenuna saame nüüd oma teekonda jätkata. Et kõik peab tasakaalus olema, siis saime täna hommikul siinolemise aja kõige imelisema teeninduskogemuse ja hommikusöögi osaliseks. Kelner Pablo on Mérida tõeline Kurb Võlur - tal endal ei pruugi olla aimugi oma võluvõimetest, mis seisnevad selles, et kõik, keda ta teenindab tunnevad end õnnelikena. Tänutundes Pabloga kohtumise ja elu õppetundide eest jätkub meie teekond maiade maal... 19. päev Mind on alati paelunud kohad, millel on oma lugu. Santa Elenas asuvasse Flycacher Inni juhatas mind Amazonist tellitud raamat, mis jutustas selle koha rajajast, Oregonist pärit edukast ehetekunstnikust, ameeriklannast Kristine Ellingsonist, kes 27 aastat tagasi, 44-aastasena, siirdus Yucátanile, et jõuda endas selgusele, mida ta tahab oma ülejäänud eluga peale hakata. Nii kohtus ta Méridas maia päritolu mehe Santiagoga. Nad armusid, abiellusid ja Kristin asus elama Santa Elenasse. Nüüdseks on nad rajanud siia, loodusesse, imelise külalistemaja armsate majakeste, õdusa vastuvõtu- ja söögimaja ning basseiniga. Koht on kui maapealne paradiis:) Santa Elena näol on tegu väikese külakesega, kus elatakse maiade traditsioonilist elu. Maiade elufilosoofias on kogu maailmaruum läbi imbunud pühast energiast. Kõik on seega püha ja pühadus määratleb ka meie igapäeaelu. Läbi lihtsate külatänavate kõndides võib seda pühadust iga rakuga tunda.  20. päev Mehhikosse tulekust saati olen Teda otsinud ja soovinud Temaga kohtuda ja täna see Uxmalis õnnestuski. :) Tema kõrgeausus Kõige Alguse Puu, Maailmapuu, Kapokipuu (Ceiba petandra), maiadel tuntud nimega Xaaxché. Maiade maailmapildis on keskne Maailmapuu, mis ühendab maist maalima allmaailma ja taevaga. Maailmapuu on maailma telg ja sellele vastab roheline värv. Kapokipuu on maiade püha puu nagu soomeugrilastele kuusk. Noorelt on kapokipuu tüvi enese kaitsmiseks okkaline, hiljem pole hiigelpuul okkaid vaja ja ta on kaetud krobelise hallika koorega. Maiad usuvad, et kapokipuu on peatuspaigaks teel taevasse, universumi püha keskus, elu sümbol. Kapokipuu lehtedega õnnistatakse ja seda puud austatakse maiade traditsioonis. Saime meiegi osa keskmes olemisest ja lehestiku õnnistusest . 5.-8. sajandil lõid maiad Yukatánil uusi arhidektuuristiile. Üks neist on nn. puuci stiil, mis on saanud nime piirkonnas asuva platoo järgi. Uxmal on suurim puuci stiilis ehitatud maiade linn. Uxmal tähendab "ehitatud kolm korda". Hiilgeaegadel elas siin ca 25000 maiat. Kõige paremini säilinud on siin Võluri püramiid, üle 36m kõrgune. Legendi järgi ehitas Võluri püramiidi kääbusvõlur Itzamnast, kes sündis munast ning kelle nõid üles kasvatas. Ta oli surma mõistetud, kuid tal läks korda veenda valitsejaid talle elu kinkima. Vastutasuks lõi ta ühe ööga püramiidi, mille taolist maailm polnud kunagi näinud. Uxmal on kuulus ka selle poolest, et siin pühitseti ametisse maia printsesse. Uxmal sobib suurepäraselt oma naiseliku poolega kontakti tugevdamiseks, siinsed energiad soosivad seda. Naiseliku väega laetuna naasesime õhtul õnnelikult oma siinsesse džunglikoju, Santa Elenasse. 21. päev Tänase pühapäevase, päikeselise, +37C temperatuuriga päeva otsustasime võtta puhkamiseks, siinse koduümbruse uudistamiseks-tunnetamiseks, basseinis sulistamiseks ja puude vilus lebotamiseks - lugemiseks. Praegu tahaks küll üle sirvida reisilugemiseks kaasavõetud maiade maailma loomislugu "Popol Vuh", kuid seljakoti kaalu huvides sai see Isla Mujeres'ele jäetud. Kotti sai pistetud Kristine Ellingsoni "Tales from the Yukatán Jungle: Life in a mayan village" ja ise siin kohapeal olles on see vast paslikumgi lugemine.: ) Mööda savisegust ja kiviklibust džunglirada avastusretkele minnes (Kristine on loonud meie siinse ööbimiskoha lähiümbrusesse suurepärased matkarajad) selgines sisimas maiade inimese loomislugu. Maiade uskumuste kohaselt lõid jumalad inimest 3 korda: esimene kord savist - paraku saviinimene oli väga ebapüsiv; teine kord puust - puuinimene aga ei austanud kedagi ja oli ülbe Looduse vastu (huvitav, miks meil eestlastel on ütlemine "mis puust sa tehtud oled"?!); kolmas kord loodi inimene maisist ja jumalad jäid tehtuga rahule. Mais kui inimese püha algaines ja siinne peamine toidus ning maisijumala ülistuseks korraldatavad tseremooniad on au sees siiamaani. Siinkandis on kõigel sügavam tähendus, mida meie oma üürikesel kohalolekuajal kindlasti veel süvitsi ei mõista. Lugedes Kristine kogetust maiade kultuuri sisseelamisel, võib aimata, et kulub aastaid ja aastakümneidki, et sügavamaid allhoovusi mõista. Ometi on mõned asjad siin kergesti taibatavad ja külgehakkavad. Esikohal on alati Loodus ja tasakaal, mitte kiire kasum (Kristingi kirjutab, et Flycacher Inn'i rajades jättis ta enamiku ostetud džunglist puutumata ja tegi sinna hoopis matkarajad tulusamate majutushoonete asemel). Väline maailm on sisemise peegeldus - rapsimine ja närviline rabelemine pole siin kombeks ja kuna "mina olen sina ja sina oled minu peegeldus", siis ollakse siinkandis alati abivalmid, lahenduskesksed ja heasoovlikud. Pole mingi probleem väikeses külakeses õhtul välja minnes leida kosutavat kõhutäit (pann lihtsalt pannakse tulele, kui möödujal kõht tühi) või väärtuslikku nõuannet (igaüks on valmis sinuga suhtlema ja olulist teavet jagama). Siinse eluolu toredaimad lood on seotud bussisõitude ja toidu hankimisega. Bussidega on nii, et need sõidavad. Inimesed teavad, kuhu tuleb koguneda bussi ootama ja millal tuleb tulla. Meil tuleb vaid "omasid" tähelepanelikult jälgida ja toimida nende eeskuju. Väiksemates kohtades, nagu Piste, Uxmal, Santa Elena jt on bussi peatumise koha mingil viisil märgistamine pigem haruldus kui levinud tava. Buss saabub millalgi ja bussi ootajate meeleolu on rahulik. Mõnikord buss ei saabu ka, aga on nagu on, mis sest siis ikka. Eile ootasime Uxmalis 2 tundi ja ta tuligi.:) Bussijuhid on heatujulised, nagu ootajad-reisijadki. Juht põikab vajadusel läbi bensukast, lööb takti kaasa raadiost kostvale lemmikmuusikale ja laseb inimesi välja ja võtab peale, kus vaja. Ja inimesed teavad, kus vaja. Milleks närvitseda.:) Juhtub, et kõht läheb tühjaks. Juhtus tänagi. Kepsakalt siirdus Kersti külla toiduotsingutele. Sai mõne sammu kõnnitud, kui näeb: tore külamees praeb oma koduõuel pannil kala ja mitte üksnes oma perele, vaid ka neile, kel kõht tühjaks läinud. Nii naaseski Kersti pannikuumade kalade, laimi, sibulate - tšillide-tomatitega ja paki nachodega, polnud vaja üle 100 meetri kõndidagi, sest siin on pea igal perel oma tilluke müügiputka või pakutakse head-paremat otse koduõuelt.:) Sarnane suhtumine on omane ka siinsetele söögikohtadele - kõik on võimalik, kõik on teostatav. 22. päev Tänase päikeselise, ligi +40C temperatuuriga päeva veetsime kohaliku taksojuhi Jose (Ticulist maia päritolu mees) sõidu abi kasutades kolmes siinses põnevas kohas: Grutas de Loltun (Loltuni koobastes), Labnás ja Sayil'is - maiade iidsetes linnades. Grutas de Loltun (lill kivis) on maiade maailmas eriliselt tähtis. Neid koopaid peetakse vanimateks, millest on leitud maiade hieroglüüfe ja jooniseid (pärinevad aastatest ca 2500 eKr). Maia ehitistes korduv motiiv - käed, mis tavspäraselt on alati värvitud punaseks, on siin Loltunis mustad - manos negros. Labná tähendab maiade keeles "vana maja". Lisaks säilinud iidsetele ehitistele on siin pilkupüüdvad hiiglaslikud puud, kiikumiskõlbulikud liaanid ja ürgne rahu. Ja mis peamine - 0 turisti. Sama kehtib Sayili kohta. Kuna siia jõudmiseks tuleb läbida mõnikümmend kilomeetrit aukliku, suhteliselt kehvas seisus teed ja turiste ei oota söögikohad ega suveniirideputkad, siis turistid siin ka eriti käia ei viitsi. Nii saimegi nautida omaetteolemise sulnist rahu. Ja meile see meeldis.:) Teejuhiks iguaan, pea kohal tiirutav kotkas ja jalge all kuivanud puulehtede krabin sammusime iidsete müüride vahel looklevat džunglirada... Sayil, maiapäraselt kirjutatuna Zayi tõlgitakse kui "sipelgad, kes korjavad lehti". Just selliste tibatillukeste mutukatena me end siin universumi avaruses tundsimegi - sipelgatena, kes muljeid kogumas... Sayili suure palee lõunaküljelt algab maiade valge tee sacbe. Sacbed olid pühadeks ühendusteedeks kõikide iidsete maia linnade vahel. 23. päev Täiskuuaeg on kätte jõudnud ja meilgi aeg on aeg oma armsaks saanud Flycacher Inn 'i kodust edasi liikuda. Peatselt võtab Jose meid auto peale ja siis juba Ticul'i ning Ticuli lähedasse väikesesse pueblosse, kus kohalik väekas "gurantšeero" ehk maiade tervendaja-šamaan pidi elama (vähemalt Jose teadis nii rääkida). Ticul on tuntud selle poolest, et see peaks olema Yucátani suurim maiade šamaanide asukoht. Eks vaatame, mis elu meile ette veeretab.:) Täiskuuaeg tundub igati paslikuna puhastuda ja terveneda... Ticulist stardime edasi juba Tulumi suunas, kus asuvad ainukesed rannikul paiknevad maiade ehitised. Seekordne esimene täiskuu päev oli meile päev, mil kohtusime kohaliku maiade šamaani ehk curandero'ga (kirjapilt meie sõidutaja - teejuhi Jose poolt korrektseks tunnistatud:)). Jose viis meid väikesesse, Ticul'i lähedal asuvasse maiade külla Dzan. Dzanis olevat mitmeid curandero'sid ja Jose hoiatas meid, et tõenäoliselt võib meil oodates aega minna, kuna abivajajatest kohalikel šamaanidel puudust pole. Andsime juhtohjad täielikult meie teejuhi kätte ja nii ta omal valikul meid ühe siinse curandero majakese juurde transportiski. Vaatamata hommikusele ajale oli 5 abivajajat juba järjekorras ja võtsime meiegi oma pingikestel koha sisse. Teadjamad arvasid, et 3-4 tundi kulub meil jutulepääsemiseks kindlasti ning hankinud Jose telefoninumbri, lasime tal rahus minna omi asju ajama ning jäime põnevusega ootele Järgmised 4 tundi möödusid suht kiiresti järjekorras olijatega juteldes, korraks külakese katedraali vaatama põigates ja eemalt šamaani töömeetodeid piiludes (curandero toimetas ootajatega samas ruumis). Jutu käigus hoiatati meid jukateegi-maia keele valdamise olulisusest, sest curandero kõnelevat vaid seda, mitte hispaaniat - õnneks ei vastanud see tõele. Ja ühel hetkel oligi meie aeg käes. Lühidalt: puhastust me küll ei vajanud (eelnevalt olime näinud, kuidas mitme abivajaja puhul kanamunaga puhastust tehti), kuid õnnistamise, hea õnne rituaali, mäekristallilt loetud elu takistusteta kulgemise tarkusesõnad ja potsiku punase vedelikuga, mida peale määrida (minu psoriaasi tarbeks) saime kaasa. Kogemus oli tegelikult vägev ja ega seda tasugi kirjeldamisega lörtsida. Hämmastas see, kui lihtsalt ja loomulikult kogu see puhastamise-õnnistamise-õpetamise -tervendamise protsess toimus. Lapsed sädistasid ja lippasid ringi, aeg-ajalt astus mõni külamees läbi, et võtta kaasa pudelike tervendava vedelikuga. Curandero toimetas keskendunult abivajajaga, tegi väikese pausi, et anda üle ravitinktuur või naeratada lastele ja jälle täie tähelepanuga abivajaja juurde. Ei mingit liigset paatost ega abraka-dabrakat. Lihtsalt ja loomulikult. Ja kogu ligikaudu 1 tund vältava vastuvõtu eest tuli tasuda vaid 20 peesot (ca 1euro), sedagi vaid ravivedeliku eest või munade eest. Ülejäänu on tasuta, sest curandero on määratud olla, see on kui kingitus, mitte rahateenimise vahend.   Otsustasime täna jääda muljeid settima Ticul'i ja loobuda pikast bussisõidust Tulumi. Nii võtsimegi endale õdusa rõduga hotellitoa Ticuli peaväljaku ääres, nautisime imemaitsvat õhtueinet kohalikus loncherías, saime tänavatel lonkides endki täidetud siinsest rahulik-lõõgastavast atmosfäärist. Nüüd pärani rõduuksest (temperatuur on siin ka õhtul kaheksa ajal ligi +30C) sissekumavat täiskuuketast imetledes, tundub päris hea plaanina asuda Tulumi suunas teele homme varahommikul. 24. päev Tühine 6 tunnikest möödus kui linnutiivul teekonda dokumenteerides (Ticul - Oxkutzcab - Tekax - Tzucacab - Peto - Chichan - Canab - Jose Maria Morelos - Cardenas - Tulum) ja veidikene tukkudes. "Kirsina tordil" kimasime Tulumist sootuks mööda eeldades, et tegu lõpp-peatusega (mis teps mitte nii ei olnud:)). Akumalis saime aru, et oleme juba hooga teel Playa Carmeni poole ning hülgasime otsustavalt oma mahuka sõiduvahendi, vahetades selle kitsukese takso vastu ning nii me võidukas duett kummide vilinal Tulumi randa maabuski.:) Värskendav Kariibi suplus ja siinne turismimeelsus ning USA turistide hordid tunduvad juba täiesti talutavad.:) Tulumis USA turistide paradiisis - cabañas otse Kariibi kaldal. Tõeline piltpostkaardi koht... ja meeletu, meeletu orienteeritus ameerika rahale, hinnadki vaid dollarites. :) Täna paneme täiega "turisti" ja imetleme Kariibi kohale kerkinud täiskuuvaadet oma cabaña terrassilt. Homme kolime kohalikuma rahva sekka pueblo Tulumi:), sest meile lihtsalt meeldib nii rohkem. 25. päev Tulumis USA turistide paradiisis - cabañas otse Kariibi kaldal. Tõeline piltpostkaardi koht... ja meeletu, meeletu orienteeritus ameerika rahale, hinnadki vaid dollarites. :) Täna paneme täiega "turisti" ja imetleme Kariibi kohale kerkinud täiskuuvaadet oma cabaña terrassilt. Homme kolime kohalikuma rahva sekka pueblo Tulumi:), sest meile lihtsalt meeldib nii rohkem. Tulum pueblo - õdusat siginat-saginat täis, kohalikekeskne, rõõmsameelne ja endassehaarav. Heaendelise märgina nägime siia saabudes kohe hotelli kõrval kõrguvat maailmapuud, majesteetlikku ceibat. Siinne, ainus rannikul asuv maiade templilinn, mõjus kas mere lähedusest või meie endi vastuvõtlikkusest tulenevalt teistest erinevana, kuidagi "pehmemana". Meile juba tuttavatele "linnavalvuritele" - iguaanidele - oli meid linna sisenedes tervitamas ka yukatani sininäär, nagu ebaaamaine helkivsiniste tiibadega sõnumitooja. Taas üks muljetest tiine päev. 26. päev Tulumis USA turistide paradiisis - cabañas otse Kariibi kaldal. Tõeline piltpostkaardi koht... ja meeletu, meeletu orienteeritus ameerika rahale, hinnadki vaid dollarites. :) Täna paneme täiega "turisti" ja imetleme Kariibi kohale kerkinud täiskuuvaadet oma cabaña terrassilt. Homme kolime kohalikuma rahva sekka pueblo Tulumi:), sest meile lihtsalt meeldib nii rohkem. Täna oli üks "el dia del aguas sagradas" (pühade vete päev) - nuumasime kõiki meeli neljas väga erinevas cenotes: cenote Cristal'is, cenote Escondido's (tõlkes "peidetud") ja cenote Dos Ojos'es ("kaks silma"). Yukatáni üle kuue tuhandest cenotest oleme nüüdseks jõudnud olla juba kuues - ja kõik need on olnud täiesti erinevad-erilised, omavahel võrreldamatud kogemused. Võrdlemine on nagunii kaunis mõttetu tegevus... Cenoted on siinkandi looduslikud pühapaigad ja "pühade kaevudena" olid nad maiade jaoks (ja on siiani) olulisteks veevõtukohtadeks ning tseremooniate ja rituaalide läbiviimise paikadeks. Cenotede kasutamine oli selgelt eristatud: veevõtukohti ei kasutatud kunagi tseremooniate läbiviimiseks ja vastupidi. Cenotes ujumine usutakse olevat eriliselt tervistav-energetiseeriv, vajalik ka sobiv sisemine häälestus. Cenotesid on üldse 3 tüüpi: avatud, poolavatud, suletud. Tekkeliselt on esimesed neist vanimad ja viimased noorimad. Igas cenotes on hiiglaslik veealuste tunnelite võrgustik, mis tagab mikroorganismide ja kalade eluolu ks vajaliku pideva veevoolu. Veestiku mõttes on cenoted pigem maa-alused jõed kui järved.:) Seni külastatud cenotedes olime vaid siidjas vees ujunud ja hõljunud (küll avasilmi, sest siinne vesi suisa hellitab silmi), täna aga võtsime "Kahes Silmas" kasutusele ka snorgeldamisvarustuse ja pilt, mis selles salapärases veealuses maailmas avanes on kõige täpsemalt kirjeldatav sõnaga "müstiline". Stalagmiidid ja stalaktiidid moodustavad kentsakaid figuure, sügavikus haigutavad tumedad koopasuud, nagu mingi ebamaise olendi avatud lõuad... Võibki unustada ennast kõike seda vaatama ja imetlema. Ja aupaklikkus elu ees üha süveneb. 27. päev Tulumis USA turistide paradiisis - cabañas otse Kariibi kaldal. Tõeline piltpostkaardi koht... ja meeletu, meeletu orienteeritus ameerika rahale, hinnadki vaid dollarites. :) Täna paneme täiega "turisti" ja imetleme Kariibi kohale kerkinud täiskuuvaadet oma cabaña terrassilt. Homme kolime kohalikuma rahva sekka pueblo Tulumi:), sest meile lihtsalt meeldib nii rohkem. Vanaisa seletas meile ka seda, et igal asjal on hinge naual, igal on oma vari, oma teine pool. Maal on hing, puul on hing, mäel on hing. Maal on naual, kividel on naual, mägedel on naual, esivanematel on naual, inimestel on naual, loomadel on naual, päikesel on naual, tuultel ja õhul on ka oma naual. Seepärast peab inimene kõnelema maaga, jõega, lilledega. Seepärast tuleb neid austada, sest kõige jaoks tuleb küsida luba, nõndasamuti nagu inimestegi puhul. Kui me langetame puu, siis palume tema käest andeks. Me selgitame talle, et teeme seda vajadusest. Samuti siis, kui me astume metsa, palume selle jaoks metsa käest luba. Sest me elame loodusega koos. Looduse sees. Me oleme osa tema väest ja tema hingejõult tuleb meil otsida tuge. Me ei ela loodusele vastu. /Rigoberta Menchú, Dante Liano "Väike Min, tüdruk Chimelist", 2013/ See on killuke maiade maailmapildist, mille endaga kaasa võtame. 28. päev Oleme Yucátani poolsaarele tiiru peale teinud ja jõudnud tagasi oma väikesele armsale Isla Mujeresele. U luumil cutz yetel ceh - kalkunite ja hirvede maa - nõnda olevat Diego de Landa andmetel maiad ise oma kodumaad kutsunud. Kui esimesed eurooplased 1502.a. Yukatánile jõudsid, kõlas kohalikelt randlastelt vastusena küsimusele, kuidas seda maad kutsutakse "Yukatán!" See tähendas nimelt "Ei saa aru!" "Ei saa aru" - maal rännates jäi ka meie jaoks veel mõni asi mõistatuseks, kuid selgeks sai see, et tahame kindlasti kord siia veel tagasi tulla. Selgines seegi, kui hea tunne on siin küsijale seletada , kus kohast me täpselt pärit oleme ja mis keeles kõneleme. Rääkida, et meie väiksel rahvakillukesel on päris oma keel, millest keegi siinsetest pole kuulnudki. Jah, eestlane olla on uhke ja hää... 29. päev Kui ootusi pole on pettumused välistatud. Kõik on muutumises. Käik saarekesel meie salaranda kinnitas veelkord nende ütlemiste paikapidavust. Pilt, mis meile oma salakohas avanes, oli sootuks erinev kolm nädalat tagasi nähtust: meri oli liiva minema uhtunud ja paljastanud suuremate ja väiksemate kaljude read. Kuulatasime kaljunukil istudes mere laulu ja olime taas täiega ühes kordumatus hetkes. Maiade suhe ajaga on teistmoodi meie harjumuspärasest lineaarsest käsitlusviisist. Kell ei oma siin suurt tähtsust, küll aga aeg, ehk see, mida sulle antud ajaga peale hakkad. Maiad "tantsivad" rõõmsalt ajas universumi rütmide järgi. Siinne ajatunnetus on tsükliline: käesolev hetk ühendab mineviku õppetunnid ja tuleviku võimalused olevaga ning toimuval on oma kindel korduv muster. Ette muretseda pole põhjust, möödunut taga nutta samuti mitte, vaid elada tuleb võimalikult parimal moel just siin ja praegu. Et elutants võimalikult sujuvalt kulgeks, peab teadma oma märki ja kalendrile vastavalt oma elu sättima. Maiadel on kokku 8 erinevat kalendrit, mis moodustavad kokku ühtse terviku. Kolm tähtsamat ja siiani enim kasutusel olevat kalendrit on Püha Kalender ehk Tzolk'in (260 päeva, 20 unikaalset päeva ja 13 energiat), Päikesetsükkel ehk Haab (365 päeva, 18 kuud, milles 20 päeva + 5 lisapäeva) ja Pikk Ajaarvestus (52 aastat). Kokku moodustavad need 3 kalendrit nö kolmest kettast koosneva süsteemi, iga 52 aasta tagant kordub sama kolmene kombinatsioon. Kui inimene sünnib, saab ta kaasa märgid, mis näitavad tema elu. Viljastamise, sünni ja saatuse märgiga on kaasas energiatase skaalal 1-13. Kui märkide energiad on erineval tasemel, peab inimene neid kogu aeg tasakaalustama. Kui inimene tahab endale jõudu juurde, tuleb oma päevamärgi päeval (igas kuus on iga märgi kohta üks päev) selleks spetsiaalses kohas jumalatele ohvriand viia ja teha läbi teatud rituaal. Oma märgi teadmine lihtsustab elu ja tühja rabelemist on vähem. Mina sain teadmise, et mu päevamärk on Caban (Maa), Galaktiline toon 6, Trecana märk Eb (Tee). Need kolm moodustavad kokku nn. Tuummärgi. Lisaks tuummärgile on veel 4 märki, neljas ilmakaares: Naiseliku poole märk, Meheliku poole märk, Mineviku märk ja Saatuse märk. 12. - 13. eluaastast kuni ca 40.-nda eluaastani on inimene Päeva märgi mõju all. Alates 40.-ndast eluaastast ollakse Saatuse märgi mõjusfääris. Maiade uskumuste kohaselt antakse meile kõigile sündides kaasa nn. Galaktiline allkiri, minul on see Kin 156. Kõikide nende märkide ja sümbolite lahtimõtestamine võtab meil Kerstiga veel kindlasti omajagu aega... Nii põnev on see maiade märkide maailm! 30. päev Viimane värskendav hommikune basseinisuplus, viimane hommikujooga Red Buddha's, viimane jalutuskäik meie Isla Mujerese salaranda, viimane pilguheit tänavaid ääristavate poekeste väljapanekutele, viimane suutäis magusat cayomito vilja, viimane... Miski lõpeb ja midagi algab. Meie seekordne Yukatáni retk on lõpusirgele jõudnud ja algab kogetu setitamine, selitamine, sõelumine. Ainest, mida enda jaoks läbi seedida, jagub kuhjaga. Juhunoppeid siin nähtust-kuuldust-kogetust, millest pole seni juttu olnud: Yukatánil maitsesime esimest korda elus magusaid Cayomito (Chrysophyllum cainito) puu vilju ja nosisime jicama't (Pachyrhizus erosus) - söödavat ubajuurt (maitselt meenutab midagi kartuli ja õuna vahepealset); saime teada siinse imehea tomati ja sibula salati "salajase" koostisosa, milleks on koriandrilehed - kindlasti väärib kodus katsetamist; uurisime, kuidas näeb välja "turistipuu" (Bursera simaruba), tuntud ka kui gumbo-limbo, vaskpuu, tärpentiinipuu. Turistipuuks kutsutakse teda punaka kooruva koore tõttu - sellise nahaga inimesi liigub üksjagu puu kasvualal ringi. Suutsime ka välja selgitada, et meid valjude "praaksatustega" pea kõikjal saatnud linnu puhul on tegu liigiga Quiscalus mexicanus, ingl. k. Great-tailed Grackle, eesti keeli võiks see kõlada kui "suuresabaline pragiseja".  Tagasi koju ...
Ilmatäiusesse sulamise püüe annab tunda ikka jälle unes ilmsi kuulen kohinat ja vahel kuulen vaikust oo kui pikk on tee kui lühike on päev /Juhan Viiding, 1983 /
1 Comment
|
Arhiiv
March 2020
Kategooriad |
RSS Feed