Kas enesevaldamist saab õppida? (1) - ENESETEADLIKKUS

Ave Eero

Ühes vene vanasõnas öeldakse: „Kui teaks kuhu kukud, küll viiks heinu alla“. Eneseteadlikkus on sobiv heinasülem elu määramatute ja pidevallt muutuvate tingimustega olukordade all. 

Enesevaldamine vähendab provotseeritavust väliste asjaolude poolt. Tuled iseenda mõtete ja tunnetega toime, oled ühenduses oma väärtustega, suudad teadlikult valida, kuidas tegutseda ning oma meeleolu ja energiataset reguleerida. Leiad võimalusi just nendes tingimustes, mis parasjagu on. Ja seda saab õppida, nagu kõike muudki siin elus.
 
Kiire elu, palju täitmistvajavaid ülesandeid, pingest laetud suhtlemissituatsioonid, ootamatult üleskerkivad asjaolud, pidevad muutused – need on olukorrad, mis provotseerivad teatud viisil käituma. Meie igapäevane reaalsus, kas pole? Iseäranis siis, kui juhtud tegutsema õpetaja või koolitaja põnevas ametis. Enesevaldamisoskus aitab elada ja töötada nii, et ehmatavad, kurvastad või närviajavad sündmused ei muserda sind, vaid sa suudad säilitada isikliku mõjujõu, energia ja oma jõuvarude kättesaadavuse, jääda keskendunuks ning toimida kooskõlas väärtustega ka kõige keerulisemates situatsioonides ning pingete möllus.
 
Kasu sulle endale on suurem eneseusaldus ja tugevam vaimne tervis. Teistele, kellega kokku puutud – sinu õpilased, koolitustel osalejad, kolleegid, sõbrad ja lähedased -  suudad aga enamat pakkuda. Mida rohkem ennast valdad ja sisemiselt arened, seda enam tahad ja  sul on, mida endast anda.
 
Mingi oskuse sihipärasel  kasvatamisel võib olla abi „alustõukest“. Sellise tõuke ja toe pakkumiseks kavandasime hea kolleeg Viive Einfeldtiga 3-päevase koolituse „Ennastvaldav õpetaja / koolitaja“, millega alustame 18. oktoobril 2018 Tallinnas konverentsikeskuses Bliss.
 
Esimesel koolituspäeval keskendume eneseteadlikkusele. Eneseteadlikkus  on teadlikkus enda sees toimuvast: oma mõtetest, eeldustest, eelarvamustest, hinnangutest, uskumustest, emotsioonidest, kehaaistingutest, impulssidest, sisemistest „päästikutest“. Eneseteadlikkus sisaldab selgust oma väärtustest – milline inimene sa antud olukorras tahad olla ja milliseid väärtusi järgides langetad otsuse edasise tegutsemisstrateegia osas. Eneseteadlikkuse sügavus mõjutab seda, milline on sinu üks olulisemaid suhteid elus – suhe iseendaga. Teadlikkus  endast ei tule kohe ja täielikult, seda on vaja palju kordi väikeste sammudena harjutada. Lubada endal kasvada ja areneda.
 
Vähese eneseteadlikkuse puhul on elul (õpilastel, kolleegidel, sugulastel ... ) lihtne lüüa sul „jalgu alt“. Piisab väikesest ebamugavusestki nagu alljärgnevas näites.
 
Liisa istus Kristi ja Margusega koosolekuruumis, oodates koosoleku algust ning tundis, kuidas tal rinnus pigistab, süda taob ja ta on täiesti närvis. Ta peas jooksid mõtted: „Kuidas ma räägin sellest probleemist nii, et Kristi ei vihastaks?“, „Aga mis siis, kui minu jutt teeb asja hoopis hullemaks?“, „Kindlasti kõik näevad, kui närvis ma olen.“, „Ma võin jääda täiesti üksi, pärast minu juttu ei taha keegi enam minuga tegemist teha.“. Liisa ärevus muudkui kasvas. Ta püüdis seda varjata ja end maha rahustada laua all käsi muljudes ja Margusega tühjast-tähjast rääkides.
 
Liisa on täielikult oma mõtete ja tunnete „konksu otsas“. Endaga toimuvat teadvustamata ei suuda ta „pidurit vajutada“, et valida valida väärtuspõhine olukorrale vastamise viis. Probleemiks pole mitte Liisa mõtted või tunded, need on igas olukorras täiesti loomulik nähtus, mille esilekerkimist ei saa kuidagi takistada. Kannatusi tekitab hoopis Liisa reageering mõtetele ja tunnetele, ehk teisisõnu Liisa suhe oma mõtete ja tunnetega. Ta võtab oma mõtteid ja tõlgendusi olukorrast kui tõde, mitte kui mööduvat nähtust ja reageerib oma ennastpingestavatele mõtetele („Mis siis saab, kui ...“), mitte tegelikule olukorrale (istume siin kolmekesi ja ootame teiste saabumist). Valulikud emotsioonid ja ebamugavad mõtted on teatud eluolukordades paratamatud. Ent seda, kuidas me valime neile mõtetele ja tunnetele vastata, saab ise reguleerida. Selleks vajamegi eneseteadlikkust, et „põlvini soos krokodillide keskel sumades ei läheks meelest, et sai tuldud sood kuivendama.“ Krokodillideks on üleskerkivad mõtted, emotsioonid, impulsid, mis haagivad kergesti oma konksu otsa ja ärgitavad „automaatpiloodil“ reageerima.
 
 
Neuroteadlased selgitavad automaatpiloodile ülemineku kalduvust aju iidsete ellujäämismehhansmidega: aju kipub tõlgendama iga uudset olukorda potentsiaalselt ohtlikuna. Kunagi võimaldas selline negatiivsuskalduvus metsikus looduses paremini ellu jääda. Tänapäeval, otsese hädaohu puudumisel, toob see kaasa selle, et  oleme väga varmad lülituma „võitle – põgene või tardu“-režiimile, kus kättesaadavaks vaid automaatsed reageeringud. Mida rohkem kordi oled midagi teinud, seda kiiremini see juhtub. Iga kordamisega muutuvad ajus neuroloogilised rajad laiemaks ja tugevamaks ning signaalile „ohtlik“ järgnev reageering toimub üha kiiremini.
 
Freud uskus, et inimtegevuse liikumapanevateks jõududeks on instinktid ja tungid. Ent Austria psühhiaater Victor Frankl jõudis koonduslaagris kogetu põhjal järeldusele, et inimtegevuse käivitavateks jõududeks on sügav soov otsida tähendust ja eesmärki: „Stiimuli ja vastuse vahel on ruum. Selles ruumis asub meie vägi valida oma vastus. Meie vastuses seisneb meie kasvamine ja vabadus.“
 
Neuroteaduse tänapäevaste avastuste valguses teame, et ajus toimivad erinevad närvivõrgustikud, mis vastutavad erinevate tegevuste eest. Kuna aju on neuroplastiline ja vormib iga päev oma närvivõrgustikke ümber, siis kõik, millega tegeled, tugevdab tegevusele vastavaid võrgustikke. Mida rohkem endas toimuva teadvustamisele ja teadlike vastuste valimisele tähelepanu pöörad, seda vilunumaks muutud.
 
Liisal oleks kindlasti abi eneseteadlikkuse kasvatamisest. Pikas perspektiivis, täisväärtusliku ja tähendusrikka elu elamise kontekstis, tasub see kindlasti ära.
 
Millest sinul võiks abi olla?
Sa võid oma elu ja töö pingelistes olukordades kasutada enda suhtes samasugust uudishimulikult avatud vaatleja hoiakut, nagu rakendasid Liisa lugu uurides. Märka, millised mõtted on su peas, milliseid emotsioone selles hetkes koged ja kuidas need mõtted-emotsioonid ärgitavad sind reageerima. Oma mõtteid ei saa alati usaldada, sest mõnikord võivad need viia sind täiesti vales suunas. Nobeli preemia saanud teadlane Daniel Kahneman tõestas oma uurimistöös, et mõtlemine on igal juhul „kaldus“. Küsimus on selles, kuhu poole ta sind kallutab – kas täisväärtusliku ja tähendusrikka elu suunas või kannatusterohke ja trööstitu elu suunas. Too mängu oma väärtused, tuleta meelde, milline inimene tahad selles olukorras olla. Tee väärtuste põhjal teadlik otsus, kuidas edasi toimid.
 
Ühes vene vanasõnas öeldakse: „Kui teaks kuhu kukud, küll viiks heinu alla“. Eneseteadlikkus on sobiv heinasülem elu määramatute ja pidevalt muutuvate tingimustega olukordade all.