Allikas: Barbara Oakley e-kursus: Learning How to Learn, 2022

Elukestev õpe on ainus jätkusuutlik elamise viis. Ajuteadlased kinnitavad, et meie aju armastab õppimist ja millegi äraõppimine nõuab teatud pingutust. Ent nii mõnelgi meist on kombeks pingutust nõudvate asjadega alustamist, sealhulgas õppimist, ebamäärasesse tulevikku lükata. Edasilükkamist praktiseerides muutume selles väga vilunuks ja kujuneb välja harjumus "kunagi, kui ..." Nii võib hõlpsasti juhtuda, et elu veeretab ikka midagi teele ette ja seda "kunagi"-t ei tulegi ...

Oma õppimisteemalisel e-kursusel käsitles Barbara Oakley edasilükkamist olulise õppimistakistusena ja pakkus näpunäiteid selle takistusega toimetulekuks. Neist nüüd lähemalt.

Igal HARJUMUSEL on 4 osa:

1. Päästik
2. Rutiin
3. Autasu
4. Uskumus

4 LIHTSAT MENTAALSET TÖÖVAHENDIT EDASILÜKKAMISE ASENDAMISEKS RAHULDUSTPAKKUVA ÕPPIMISPINGUTUSEGA

1. Täiesti normaalne on alustada millegi õppimist, mingi ülesande lahendamist, kergelt negatiivsete tunnetega, isegi kui on tegu teemaga, mis sulle meeldib ja huvi pakub. Loeb see, kuidas sa nende tunnetega toime tuled. Teadlased ütlevad, et need inimesed, kes asju edasi ei lükka, tõstavad negatiivse mõtlemise kõrvale, öeldes endale midagi sellist: „Lõpeta ajaraiskamine ja hakka peale – sa tunned end varsti paremini.“ Kui sa märkad, et sa väldid mingit ülesannet, sest see paneb sind end ebamugavalt tundma, siis on üks teine abistav viis, kuidas asju uuesti määratleda ja selleks on keskendumine PROTSESSILE, mitte LÕPP-PRODUKTILE (tulemusele). Protsess tähendab ajakulgu ja harjumusi ning tegevusi, mis selle ajakuluga seostuvad. Näiteks: ma veedan järgmised 20 minutit töötades. Lõpp-produkt on tulemus, näiteks mingi õppeülesanne, mis peab valmis saama. Edasilükkamise vältimiseks hoidu keskendumast lõpptulemusele. Selle asemel suuna oma tähelepanu protsessidele. Protsessid seostuvad lihtsate harjumustega, mis võimaldavad sul täita ebameeldivaid ülesandeid, mis tuleb ära teha. Protsessid on väikesed ajakamakad. Tähtis on anda oma parimad jõupingutused lühikeses ajaperioodis protsessi. Lihtsaim viis keskenduda protsessile on näiteks õppimisel kasutada pomodoro tehnikat: 25 minutit tööaega, mitte ülesande täitmist. 25-minutilisele intensiivsele tööajale järgneb minimaalselt 10-minutiline lõõgastumine, jalutuskäik, mõnus olesklemine jne. Seejärel taas 25 minutit intensiivset keskendumist õppimise protsessile jne. Protsessile keskendumine võimaldab eemale astuda ka enese kritiseerimisest ja arvustamisest: „Kas ma hakkan ülesandega juba lõpule jõudma?“, „Millal ma selle küll valmis saan?“ jne. Selle asemel lõdvestud töövoo protsessi. Võtmeks on siin, et kui mingi segaja kerkib esile (mis kindlasti juhtub), siis lased sel lihtsalt mööda lennata, sellele tähelepanu pööramata.
2. Muuta oma reaktsiooni päästikule - harjumuse „käivitajale“ – on ainus koht, kus tuleb rakendada tahtejõudu. Tahtejõud on väärtuslik mentaalne ressurss ja sa ei taha seda tarbetult kulutada.  Mõtle valmis, kuidas tahad reageerida päästikule, millise rutiini käivitad päästiku ilmnedes (nt. mingi segaja puhul). Harjumused on väga võimsad, sest need loovad neuroloogilisi ihasid. 
3. Soovitud rutiini käivitamise eest kindlasti autasusta end tervislikul ja sinu väärtustega kooskõlastuval viisil.
4. Harjumuste muutmise väga tähtis osa on uskumus „Ma suudan seda teha.“ Vanadesse mustritesse tagasilangemise puhul aitab sind sealt läbi veendumus, et su „uus süsteem töötab.“ Sinu uskumust toestab sellise kogukonna loomine, kus valitseb üldine mentaalne hoiak: „kõigega on võimalik toime tulla.“. Suhestu nendega, kellel on see „ma suudan“ – filosoofia, mida tahad omada, nii suurendad enesesuutlikkuse usku.

Lihtne, kas pole. Teadlasi uskudes aitab nende soovituste rakendamine elu rikastada põnevate (kuigi pingutust nõudvate) õpikogemustega ja endale võetud ülesannete kallal „pusimisest“ suuremat rahuldust tunda. Õppimisrõõmu igasse päeva!

Kalifornia ülikoolis, Brekleys asuv Greater Good Science Center, (Suurema Heaolu Teaduskeskus), mis koondab psühholoogia, sotsioloogia ja neuroteaduse alal tehtavaid uurimistöid ja nende praktilisi rakendusi vaimse heaolu suurendamiseks, panustab igakuiste „õnnelikkuse kalendrite“ väljaandmisse. Lühikesed, teaduspõhised soovitused oma elu õnnelikumaks muutmiseks. Originaalis saab igal soovitusel klikata ja süveneda nõuande aluseks olevasse uurimusse. Meie aju on probleemide poole kaldu ja tuskatekitava alla on kerge mattuda ning enese nügimiseks elu helgema poole peale ja sisemise rõõmsuse kasvatamiseks sobib igal päeval ühe lihtsa soovituse rakendamine imehästi. Eelduseks kindel tahtmine võtta ohjad ja vastutus oma sisemise heaolu eest enda kätte.
 
Kui kalendrit pole käepärast või välised soovitused tekitavad vastumeelsust, saab alati ühenduda oma sisemise Targaga, kes elab igaühes meist. Targaga aitab kontakti saada mõttes tulevikku astumine. Niisiis: tee üks pikk samm 1. jaanuarisse 2024 ja tulevikuperspektiivist lähtudes vasta järgmistele küsimustele:

• Millised olid aastal 2023 sinu parimad otsused?
• Kuidas aasta 2023 erines eelmisest?
• Mida aastal 2023 õppisid?
• Mida aastal 2023 kõige enam nautisid?
• Mis andis aastal 2023 sulle kõige enam energiat?
• Mis aastal 2023 sinu energiat kõige enam kulutas?
• Mis sulle aastal 2023 kõige enam korda läks?
• Mille tegemist sa aastal 2023 jätkasid?
• Mida aastal 2023 muutsid?
• Milline oli sinu peamine kavatsus aastal 2023?
• Millise nõuande annaksid endale siit tulevikust aastasse 2023?

 
Tarkade valikute aastat!

​Märtsi teises pooles pidin veetma nädalakese Londonis poega külastades. Märtsi lõpp, aprill-mai tõotasid tulla väga tihedad koolitamise kuud, koolituskalender oli erinevaid kokkuleppeid täis pikitud. Öeldakse inimene plaanib, Jumal naerab ...
Inglismaale lennu asemel tuli hoopis kuri viirus liikumispiirangute ja kogunemiskeeldudega. Kokkulepitud koolitused pudenesid kalendrist kui lehed sügisestormi käes räsitud puult.
Ühtäkki pressiti kõik oma mugavustsoonist välja. Sisuliselt päeva pealt pidime oma väikeses koolitusfirmas ümber orienteeruma online koolitustele ja endi IKT-pädevuste „tuunimisele“.
Nii need asjalood praegu on ja reaalsusega võitlemine, olgu või oma sisimas, kahjustab
eelkõige võitlejat. Olukord sellest ei muutu.
Kõige keerulisem ongi määramatusega vaimselt toime tulla. Kipume toitma oma hirme ja ärevust. Paljudel piniseb tüütu kärbsena kõrvus mõte „mis saab edasi?“ Tuleviku ennustamine on tänamatu ülesanne ja endast väljapoole jääva üle nii ehk teisiti kontrollivõimalusi napib. Seega on valik: kas jääda „hirmutsooni“ oma ängi ja ärevust kasvatama või liikuda edasi õppimise- ja kasvutsooni, tegeledes oma sisemiste jõuvarude ja vaimsete ressursside suurendamisega.
Lugedes Maalehest TÜ teaduri Maarika Paaveri kirjutist, kus ta soovitab igaühel kujundada kindel päevarutiin, sähvatas mul pähe mõte „kasvukalendrist“. Rohkem kui kindlat ärkamise ja voodissemineku aega, vajame praegu  järjepidevat vaimuturgutust. Tänapäevane neuroteadus kinnitab, et aju kujundab end pidevalt ümber, kui korduvalt mingit närvivõrgustikku stimuleerime. Mõistlik tundub teadlikult stimuleerida neid võrgustikke, mis meid parimal viisil teenivad – endale kasvurutiini kujundades.
Otsisin välja harjutused, mida ise olen aastaid praktiseerinud ja oma koolitustel kasutanud ning advendikalendri eeskujul sündis aprillikuu kasvukalender. Iga päev saab kalendris teha lahti ühe akna ja rakendada ühte harjutust.
Kogetu talletamiseks on kasulik päeva lõpus mõtiskleda selle üle, mida täna enda kohta  avastasid; millist sisemist jõuvaru suurendasid ja kuidas saad seda edaspidigi kasutada.

​Oleme Viive Einfeldtiga tegutsenud täiskasvanute koolitajatena üle 25 aasta, pakkudes inimestele arengutuge nii mitmesajatunniste arenguprogrammide kui ka 1-3-päevaste koolituste kaudu.
Koolitajateekonna kasulikuks kompassiks on meile olnud viis põhimõtet:

• Iga inimene on ainulaadne ja väärtuslik just sellisena, nagu ta on.
• Inimestel on olemas kõik vajalikud ressursid, mida vaja õnnestumiseks.
• Inimesed teevad igal hetkel neile parima kättesaadava tegutsemisvaliku.
• Iga inimese käitumise taga on positiivne kavatsus tema enda jaoks.
• Inimesed on võimelised oma potentsiaali arendama.

 Õppijad on eripalgelised ja ainulaadse kogemustepagasiga. Koolitajana erinevusi väärtustades, saame anda oma parima, et luua õppijate arengut soosiv keskkond. Teadmiste sügavusest, talletatud tarkusest ja valikute mitmekesisusest sõltub, kui tulemuslikud me arengutoe pakkumisel oleme.  Koolitajatena-arendajatena ise jätkuvalt juurde õppides, täieneb ka töövahendite varasalv. Mitmekülgsete, arengusõbralike meetodite olemasolu tagab paindlikkuse, loovuse ja tulemuslikkuse muutuvates oludes.
 
Kõigi arengutoetajate - koolitajate, juhtide, personalitöötajate – arengu toetamiseks töötasime välja 10-päevase professionaalse ja isiksusliku kasvu programmi „Koolitajaks olemise kunst“. Õppekava koostamisel tuginesime endi koolitajapraktikale, kogemustele ja teadmistele ning kaasaegsetele neuroteaduse avastustele õppimise kohta. Koolituse programmiga on võimalik lähemalt tutvuda siin: https://www.aveeero.com/uploads/4/2/4/2/42422409/2020_koolitajaks_olemise_kunst_programm.pdf
Koolitusel tutvustame ja rakendame mitmesuguseid töövahendeid, mida koolitaja-arendaja saab kasutada erinevate arenguprotsesside toetamiseks, analüüsime nende töövahendite kasutamisvõimalusi ja kasulikkust ning uurime, milliseid võimalusi on meil koolitajana iseenese tasakaalus hoidmiseks.

„Koolitajaks olemise kunsti“ esimesel kolmel moodulil keskendume koolitaja töövahendite komplekti täiustamisele:

• Esimeses moodulis arutame ja analüüsime, miks on koolitajal kasulik rakendada küsimusmõtlemist, kuidas koostada mõjusaid küsimusi, milliseid küsimuste esitamise meetodeid  koolituse läbiviimisel kasutada.

Küsimus ise võib olla õpetlikum kui vastus.   /A. Weremy/

•  Teises moodulis on tähelepanukeskmes metafoorne mõtlemine: kuidas märgata õppijate metafoore, kuidas rakendada metafoorset mõtlemist koolitusprotsessis, milliseid metafoorse mõtlemise meetodeid harjutustes kasutada.

Me liigume oma kujutlusvõime, mitte võimaluste piirides. /M. Mirwald/

•  ​Kolmanda mooduli fookuses on kaasaegse ajupõhise õppimise meetodid ja lähenemisviisid. Ajupõhise õppimise ideed tulevad suhteliselt uuest teadusharust, kognitiivsest neuroteadusest, mis uurib, kuidas aju informatsiooni vastu võtab, sorteerib, välja otsib ja kasutab. Koolitusel uurime, millistest põhimõtetest arendustegevuste kavandamisel juhinduda? Millised on õppijakesksed õppemeetodid? Kuidas luua õppijaid kaasav ja arengut toetav keskkond?

Jumal võib meile kõik patud andeks anda, ent meie närvisüsteem mitte kunagi. /W.James/

Koolitaja enesetundmine ja oma mõju teadvustamine, eluhoiak, seisund ja tasakaal on tulemusliku arendustegevuse alus. Sestap keskendume kahel viimasel moodulil koolitaja psühholoogilisele heaolule:

•  Isiksusena kasvamise moodulis on fookus enese aktsepteerimise, teekonnapõhise motivatsiooni ja praktilise emotsionaalse intelligentsuse arendamisel.Asjaolud mitte ei määra, kes sa oled, vaid toovad selle esile. /Hispaania vanasõna/
•  Psühholoogiline paindlikkus sisaldab isikliku elufilosoofia mõtestamist, kasvukeskkonna ja positiivsete suhete teadliku kujundamise võimalusi ning analüüsi.Usu, et elu on väärt elamist ja sinu usk muudab selle faktiks. /W. James/

Teadmised ja oskused muutuvad tõeliseks väärtuseks ainult koos kogemusega, ainult koos arusaamisega. Väärtuseks on teadmiste, nende kasutamise oskuse ja arusaamise ühtsus.
                                                                                                                                                      /Ülo Vooglaid/
                                                                                         Saad tulla kogema - kasvame ja küpseme koos!

​Kujutle, et ...
... sinu organisatsioonis korraldati töötajate küsitlus. Oled selle asutuse üks osakonnajuhatajatest ja juhina on sul veel üsna vähe kogemusi. Hiljuti toimusid sinu allüksuses suured ümberkorraldused, oli ka koondamisi. Said just kätte küsitluse kirjaliku kokkuvõtte ja näed nii numbrilisi kui sõnalisi hinnanguid.  Muuhulgas loed: „Liialt kiirustav, alluvate jaoks pole aega“, „Asjalik ja pädev“, „Ei suuda lahendada töötajatevahelisi probleeme“, „Ninakas ja eemalehoidev, aga oskab oma tööd päris hästi“. Sõnalisi hinnanguid täiendavad arvulised kokkuvõtted ja saad end teiste juhtidega võrrelda. Sulle juhina antud hinnangud on keskmisest madalamad.
 
... oled väikeettevõtte omanik ja juht. Ettevõte on omas valdkonnas tegutsenud 10 aastat ja oled uhke, et sul on õnnestunud tööle värvata kompetentne meeskond inimestest, kes omavahel sobivad ja on tööle pühendunud. Nüüd aga juhtus midagi. Täna kohtusid ühe töötajaga, kes tuli nuttes sinu juurde ja rääkis, et töökaaslane on tema kohta valelikke kuulujutte levitanud. Ta ei soovi enam selle inimesega koos töötada ja hakkab uut töökohta otsima.
 
... sul on noor linnukoer, kellega sul meeldib õhtuti pikki metsaretki ette võtta. Ühel õhtul metsas võtab su neljajalgne sõber jälje üles ja kaob tuhatnelja laanesügavikku. Sinu korduva kutsumise ja hüüete peale koer välja ei ilmu.
 
Kindlasti on sul oma elust, tööst, juhtimis- või juhendamispraktikast tuua kümneid näiteid ebameeldivalt üllatavatest olukordadest, mis kergitavad üles ebamugavaid ja valusaid emotsioone ning nõuavad otsustavat tegutsemist.

​Kuidas mitte lasta olukorral ennast emotsionaalselt kahjustada?
Meile kõigile meeldib end hästi tunda. Teravate tunnete meelevallas kaldume toimima automaatselt „võitle, põgene või tardu“ režiimil. Üritame teha kõikvõimaliku ebameeldivatest tunnetest vabanemiseks ja jätame tegemata selle, mis tooks pikas perspektiivis kõige rohkem kasu ja rahuldust. Alateadlikult lootes oma tundeid leevendada võime teisi süüdistada, ennast mõttes nahutada, tunnete põhjuseid analüüsida, mõne meeldivama asja peale mõelda, kättemaksu haududa, tähelepanu muudele asjadele viia, raskest olukorrast põgeneda või eemale hoida, otsuseid edasi lükata.
 
Emotsioone ei saa vältida, lämmatada ja nendega pole mõtet võidelda. Ent valik, mida kannustab viha, ärevus, ahnus või hirm, viib enamjaolt halbade otsusteni. Saame  õppida oma tunnetega tulemuslikumalt koos tegutsema, laskmata emotsioonide ebausaldusväärsetel nõuannetel dikteerida valikuid. Üks elukunsti trikkidest on säilenõtkuse ehk psühholoogilise paindlikkuse suurendamine, mis võimaldab igas olukorras olla selge peaga, juhindudes eelkõige oma väärtustest, mitte hetketujust.
 
Me pole oma emotsioonide vangid. Tunnete konksu otsast pääsemiseks on mitmeid kasulikke strateegiaid. Näiteks märgata, kus meie kehas emotsioon end ilmutab, lihtsa sisekõne abil seda tunnet teadvustades: „ma märkan viha“. Lubada tekkinud tundel olla, sest emotsiooniga võitlemine või selle tõrjumine üksnes suurendab tunde intensiivsust. Samas avardades olukorrateadlikkust – märgates tunnet, paneme tähele ka ümberringi toimuvat ja võtame situatsiooni lahendamiseks midagi ette.
 
Enda säilenõtkuse suurendamisel kehtib rahvasuust pärit ütlemine, „harjutamine teeb meistriks“, – järjepidevalt proovides ja katsetades muutume üha  vilunumaks emotsioonidest ajendatud tegutsemisimpulsside märkamisel ja nende impulsside ohjamisel. Tänapäevaste aju-uuringute valguses teame, et aju on neuroplastiline, suuteline looma uusi ühendusi (omandama ja täiendama mistahes oskusi) kogu elu vältel.
 
Kuidas ühenduda oma väärtustega?
Meie tähelepanufookus loob meie hetkereaalsuse. Millele tähelepanu suuname, seda võimendame. Olukorrast tulenevatele piirangutele ja takistustele keskendudes võimendame neid. Tähelepanu valitsemine annab suured eelised. Käepäraseks vahendiks on endale (vajadusel ka teistele) esitatavad küsimused. Mis on sulle selles olukorras tähtis? Milline inimene / juht / kolleeg / elukaaslane  sa olla tahad? Mille nimel soovid tegutseda? Mis pikas plaanis organisatsioonis töötavate inimeste jaoks kõige parem on?
Need küsimused toovad fookusesse väärtused. Tunnustatud sotsiaalpsühholoog Claude Steel soovitab keerulistes olukordades jõu ammutamiseks tuletada meelde oma väärtused, teadvustada, mis sulle sügaval sisimas enim korda läheb. Oma väärtustega ühenduses olles tunneme end turvalisemalt, oleme märgatavalt vähem kaitsepositsioonil ja avatumad ning suudame hõlpsamini probleeme lahendada.
Väärtused näitavad tegevuse soovitud kvaliteeti: arendav, järjepidev, koostööaldis, õppiv ja arenev, julge, loov, uuenduslik, avatud jne. Väärtusi järgivad teod toovad kaasa pikaajalist kasu. Need on nagu kompass – annavad õige suuna ja pakuvad kasulikku juhatust.
 
Otsustamisse ja eesmärkide seadmisse kaasatud väärtused pakuvad tuge ka otsuste elluviimisel. Albert Einstein sõnastas selle nii: „Ärge püüdke saada edukaks inimeseks, vaid inimeseks, kes järgib oma väärtusi.“
 
Kuidas emotsionaalselt laetud olukordades teha tarku otsuseid?
Kui elu veeretab ette raske valiku - kas lõpetada töötajaga tööleping, kas kolida uue töökoha pärast teise linna, kuidas toimida abivajavate eakate vanematega – vajame lisaks selgele peale ja väärtustega ühendumisele ka läbimõeldud otsustusprotsessi. „Parem otsustamisprotsess parandab oluliselt otsuse tulemusi ja tuleb kasuks ka igapäevaelus“, väidavad Sydney Ülikooli professor Dan Lovallo ning McKinsey & Company juht Oliver Sibony viie aasta jooksul uuritud 1048 äriotsuse põhjal. Nad leidsid, et „protsess on analüüsist tähtsam kuus ühe vastu“.
 
Protsess on millegi tegemise tee. Tulemus on tegude tagajärg. Võimatu on tulemust täpselt ette ennustada. Protsessile keskendumine vabastab kasutust lisapingest ja murest tehtud valiku „õigsuse“ kohta, võimaldades täielikuslt pühenduda parima otsuse sünniks vajalike sammude astumisele. Otsustamisvaldkonna eksperdid Chip ja Dan Heath toovad välja iga otsustusprotsessi 4 olulist etappi: valikuvõimaluste hulga suurendamine, oma oletuste tegelikkuses testimine, enne otsustamist olukorra eemalt vaatamine, valmisolek selleks, et võime tuleviku osas eksida. Toimiv protsess on liitlane mõtlemise kallutatusest tulenevate moonutustega toimetulekul, mille eest Nobeli majandusauhinna pälvinud  käitumisteadlane Daniel Kahneman hoiatab.
 
Pingeolukorrad on meie kasvulavadeks. Uurides nende olukordade lahendamiseks juba olemasolevat töövahendite komplekti ning seda jõudumööda täiendades, võime olla kindlad, et omame piisavalt mõjujõudu targa otsuse langetamiseks mistahes situatsioonis. Tsiteerides emeriitprofessor Mare Porki: „Inimese areng toimub kriitiliste olukordade lahendamise, eneseanalüüsi ja elufilosoofia selginemise kaudu.“

​Saabumine
Isla Mujeres, eesti keeli Naiste saar, võttis meid vastu mahlase suvise lõhnabuketi, maheda briisi ja kutsuvalt sillerdava Kariibi merega. Armusin esimesest silmapilgust sellesse väekasse ilmanurka, kus nagu kirjutab maia päritolu luuletaja Humberto Ak'abal "ega kivid pole tummad: nad on lihtsalt vait.“
 
1. päev
1517.a. jõudsid kolm Hispaania alust tormivarju otsides tillukese maiade saarekesele Yukatáni poolsaare idaosas. Hispaanlased ristisid selle maalapi Naiste saareks, Isla Mujeres, meremeeste avastatud maiade templis kõrgunud võimsa naisskulptuuri põhjal. Neil polnud aimugi, et tegu oli ühega pühadest Ixcheli (maia armastuse, viljakuse, meditsiini ja kuu jumalanna) saartest.
Praegu on see vägev ja püha saar, Mehhiko kõige idapoolseim punkt, paljudele turistidele pühaks mekaks, kus lasta end hellitada Kariibi mere lainetel, nautida imemaitsvat mehhiko kööki, rüübata tequilat ja lasta end kohalikul elurütmil mõnusalt kaasa viia.
Meile on see saareke siinseks koduks enam kui kümneks päevaks. Sobivaimat kohta põhjamaa talvest tulnutele siinsesse kliimasse ja eluollu sisseelamiseks ei oskaks küll tahta.
 
2. päev
Tänasele päevale saarel sai põhi pandud hommikuse joogapraktikaga Red Buddha joogastuudios. Kondid nõtked, meel virge rattasadulale hüpates sai selgeks tõsiasi, et Isla Mujeres'el pakutakse lisaks hommikusöögile "huevos mexicana" (munad mehhikopäraselt) ka rendijalgrattaid "bicicleta mexicana" - jalgratta sadul kriiksatas korraks ja langes tubli 20 cm allapoole ning jäi lõbusalt tiirlema.:) Nii saingi pool saart läbi rallida vändates põlved lõua all. Meeleolukas vaatepilt ja korralik füüsiline koormus igatahes.  Üsna pea leidis kinnitust seegi, et siinmail elatakse hoiakuga "kus viga näed laita, seal tule ja aita" - minu ponnistusi pealtäinud kohalik seltskond oli varmas koheselt abikätt pakkuma. Nagu võluväel ilmusid härrasmehe kotist mutrivõti, kruvikeeraja, haamrike jm remontimiseks vajalik kraam ning "espléndido!" saare avastamise retk võis jätkuda rattal normaalkõrgusel sõites liikumatu sadulaga. Macax'i laguuni ümbrus läbiuuritud, merekilpkonnade päästekeskus üle vaadatud, pelikanidega silmast silma juttu puhutud, Kariibi lainetes lustitud ja kohalikust supermarketist tõhus puuviljalaadung rattakorvis siinsesse koju transporditud. Sisukas päev on olnud...
 
3. päev
Maiade radadel... Täna võtsime ette jalgsirännaku Punta Sur'i - Isla Mujeres'e kõige lõunapoolsemasse tippu, et hoomata seda püha paika, kus kunagi kõrgus viljakusjumalanna Ixcheli auks püstitatud maiade tempel, millest tänaseks on säilinud vaid killuke seina. 1988.a, kui orkaan Gilbert saart räsis, hävis suurem osa sellest iidsest ehitisest. Ometigi on selles kohas tajutav mingi eriline oreool. Ja seda sõltumata turistide hordidest, kellest tänagi polnud puudust ja turistidele mõeldud kõikvõimalikest lõbustustest. Ürgsed kaljud, hingemattev vaade ja meid tervitama tulnud iguaan mõjusid sõnumina iidsetest aegadest ...

​4. päev
Päev seob lahti
öö seatud sõlme
ja valgus pääseb valla.
 /Humberto Ak'abal, maia-kitšee poeet/
Ak'abali värsid sobivad imeliselt ilmestama meie tänast päeva - nimi Ak'abal tähistab kitšee keeles "koiduvalgust". Mehhikos tõusis päike täna 7.22 ja esimesed koidukiired langevad maale Punta Sur'is, meie Islal. Kui me Kerstiga varahommikul ratastele hüppasime ja saare lõunatipu poole väntama hakkasime, et aegsasti enne päikesetõusu kohal olla, Ixchelile kummardus teha ja mediteerida, siis ei osanud me aimatagi, kui üleva vaatemängu osaliseks saame. On hetki, mille kirjeldamiseks sõnad jäävad lahjaks... Meie mõlema jaoks paotas tänane hommik ust maiade elutunnetusse. Nii nagu maiade ilmatunnetust võib näha ka nende keeles. Nimelt pole üheski maia keeles (siin Yucátanil räägivad maiad jukateegi-maia keelt) sihitist, on vaid eri liiki alused. Ei saa näiteks öelda (või mõelda) "ma ju rääkisin sulle". Maiade maailmapildis ühepoolseid tegusid pole olemas, kõik on vastastikune. Maia keeltes väljendutakse "mina ütlesin, sina kuulasid", sest kuulmiseta ei ole ütlemist. Sellest loogikast lähtudes on paslik öelda "vaatasime täna päeva tärkamist ja päev naeratas meile."

​5. päev
TripAdvisori põhjal maailma 10 kaunima ranna hulka kuuluv Playa Norte (edetabeli 7.koht) meie Islal on nüüd üle vaadatud, läbi proovitud-peesitatud-ujutud. Tõeliselt ilus silmale vaadata. Nautimisvõimalustest ka puudu ei tule. Ent meie looduslapse hingi hellitavad pigem metsikumad, raskemini ligipääsetavad, teenuste- (ja ka inimeste-)vabad rannaribad saare lõunapoolses otsas.:)
Eks oluline olegi ära tunda, mis just sinu südamele rõõmu valmistab... Täna on põhjust rõõmu tunda igal juhul, sest idamaade kalendri järgi algas taas uus aastaring. Rõõmulist sea aastat kõigile! Hiina meditsiini põhjal (nii need teadmised tulevad, kui Kersti taolise guruga reisid) :) vaikne rõõm toidab südant, mure blokeerib südame energia, kurbus kurnab ja hirm viib energia hoopis "saapasäärde".
 
6. päev
Oma kultuurihuvi rahuldamiseks otsustasime täna külastada muuseumi... ja kui juba muuseum, siis ainult veealune. Nii käisimegi täna MUSA-s, ühes ainulaadses skulptuuripargis, mis asub Kariibi meres, Isla Mujeres'e lähistel. Kuue erineva skulptori poolt loodud üle 500 inimsuuruses skulptuuri eksponeeritakse veealuse väljapanekuna. Kõik valmistatud keskkonnasõbralikust tsemendist, et korallid saaksid skulptuuride külge luua aja jooksul oma ökosüsteemi. Seeläbi loodetakse Kesk-Ameerika korallrahu säilimist toetada. Tegu maalimas väga omanäolise projektiga, kus keskkonnateadlased ja kunstnikud on jõud ühendanud veealuse elurikkuse hüvanguks.
Kuna oma silm on kuningas, siis võtsimegi ette snorgeldamisretke "muuseumi". Erakordne igal juhul, kuigi ka pisut pelutavalt mõjusid need tsemendimürakad kalade keskel... Väljapaneku nimetus "vaikne evolutsioon" annab samuti mõtteainet...
 
7. päev
Tänasteks märksõnadeks: vesi, golfiautod, "topes"-ed ja päikeseloojang. Snorgeldatud sai "mehemoodi", värskete autoomanikena saarel golfikartidega omajagu ringi rallitud ja päev pitseeritud päikese merre vajumist imetledes playa Nortel. See on saarel parim koht päikeseloojangu vaatamiseks ja pole midagi öelda - on ikka ilus rand küll, iseäranis loojanguhakul.
 
8. päev
Hommikul rattal joogatama kulgedes, tabas äratundmine, et saar on meid päris omaks võtnud - rõõmsad "hola"- d ja lehvitused kohalikest külakestest läbi sõites, nägu paitav mahe tuul ja taustal kostuv laintemüha paneb tundma end "sees olevana". Siin tunneme tihtilugu sõnulseletamatut tänu- ja õnnetunnet, lihtsalt nii hea on olla.

Meil on juba väljakujunenud mõnus igahommikune rutiin - äratav karge basseinisuplus (siin on "peasüüdlaseks" Kersti, kes on suutnud mindki jahedasse vette meelitada), seejärel tuhistan mina rattaga joogasse ja Kersti saab rahus hiina meditsiini eksamiks õppida.
Päeva algus Red Buddha joogkeskuses Megi või Anaga häälestab imeliselt päeva sisse. Ja igast korrast on lisaks oma keha äratamisele ka mõni pärl päeva kaasa võtta. Tänane päevapärl pärineb Ram Dass'ilt (Megi suu läbi) : "Kui arvad, et oled juba valgustanud, siis veeda nädal koos oma kõige tüütumate sugulastega ja märka, kas sinu "valgustatus" säilib".

Ei ole siil udus, on hoopis meie isla krõbedaim elamus - jääbaar. Võimalus kuuma päikese alt otse - 18C külmhoonesse sukelduda, kus 150 tonnist jääst on saanud pubi, kõik absoluutselt jääst valmistatud (tõsi küll, baarmen tundus olevat lihast ja luust, aga mine sa täpselt tea). Kasukas selga ja atraktsioon missugune! Kohalikele koduseid hangepilte näidates võdistavad nad küll õlgu, aga jääbaari on endale sisse seadnud. Salamisi vist ikka ihkavad meie talve... Meie Kerstiga veel ei ihka.

​9. päev
Maiade seitsme suuna palve:
Idasuunast, Valguse Majast, tulgu meile tarkus, et näha kõiki asju selgelt.
Põhjasuunas, Öö Majas, küpsegu tarkus meie sees, et teaksime sisimas kõike.
Läänesuunas, Teisenemise Majas, teisenegu tarkus õigeteks tegudeks, et tehtud saaks see, mis
peab tehtud saama.
Lõunasuunas, Igavese Päikese Majas, küpsegu õigete tegude viljad, et saaksime neid nautida.
Ülevalt, Taeva Majast, jõudku meieni esivanemate õnnistused.
Alt, Maa Majast, jõudku meieni Maa õnnistused ja täitku need meid harmooniaga, et lõpeks
igasugune võitlus.
Keskmest, Galaktika Allikast, saagem igaüks osa armastuse valguse poolt.

​Väikesel maiade käsitöö- ja kunstiturul, vesteldes maiapäritolu jutuka noormehega, saime kogeda, kui suurt uhkust maiad oma kultuuri üle tunnevad. Põhjalik ülevaade maiade saavutustest (number "0", kalendrid ja ajaarvestus, arhitektuur, astronoomia, matemaatika, meditsiin jne) ja vaimsusest lausa voolas. Noormehel oli ka väga selge arusaam, miks maiad äkitselt oma suured linnad hülgasid. "Hispaanlased tõid meile ainult prussakad, rotid ja haigused", seletas poiss, "muu kõik oli meil juba olemas." :) "Kuna maiadel puudus immuunsus Euroopast tulnud nakkuste vastu, siirdusid nad linnadest džunglisse, sest läbi aegade oli just loodusest leitud ravimeid kõiksugu hädade vastu. Nii jäidki linnad tühjaks ja ellujäänud maiad pillutusid elama Yucátani, Belize, Guatemala ja Salvadori aladele. Sellest ka erinevate maia keelte rohkus. " Sedakordne turulkäik toimis tõelise kultuuriajaloo tunnina. Jäi kumama maiade häälekandjalt kuuldud mõte, et 2012.a. maiade kalendri järgi alanud uus pikk kalendriring on tõenäoliselt "isekuse ajastu", sest inimesed käituvad üha enesekesksemalt ja ülbemalt teiste inimeste, ümbritseva, looduse ja loomade suhtes. Ehk tuleb selgus Ixchel'ilt , kuidas suure pildi nägemise võimet ja hoolivust maalima juurde luua... Soetasime endale poisilt ka oma lemmikjumalanna kujukesed ja saime teada, et Ixchel tähendab maiade keeles "selged silmad".
 
10. päev
Hakkab lõppema meie saarel suvitaja elu ja algab ränduri elu. Seljakott kokku ja homme hommikul praamiga Cancuni, sealt edasi 4,5 tundi bussisõitu ja pealelõunal oleme juba Meridas, Yukatáni osariigi pealinnas. 
Täna hulkusime veel armsatel külatänavatel. Isla Mujeres'el on üks linn, mis asub saare põhjaosas, sealsamas, kus kauneimad turistirannadki. Põnevam ja ehedam kohalik eluolu on aga koondunud saare kesk- ja lõunaossa. Ka meie siinne privaatrand, lemmiksöögikohad ja kodupaik asuvad saare kaljusemal idaküljel.:) 
Siinsest toidukultuurist rääkides ei saa üle ega ümber "picante", st ehk teravusest. Toit on lihtne ja väga maitsev. Teravust saab igaüks ise lisada tšillikastme abil, mis eraldi kausikesega lauale tuuakse. Tšillide tulisust mõõdetakse Scoville ühikuga skaalal 0-10, kus maguspaprika on väärtusega 0 ja kõige teravam on Naga Jolokia, väärtusega 10. Tabasco kaste ja Jalapeño jäävad vahemikku 5-6. Täna testitud "margarita picante" jääb usutavasti samuti 5-6 kanti.
 
11. päev
Reidisellid lõpuks teel :) ja Cancuni bussijaamas Meridasse sõitu ootamas. Lõbusad juhtumid ka platsis: hommikul oma armsa apartemendi voodis ärgates selgus, et see buss, millega Meridasse pidime minema lahkus juba 1.00 AM, st tunnike peale südaööd. Internetist pileteid võttes jätsin need tähed, mis siinmail väga olulised, sootuks tähelepanuta.  Nüüd uued piletid käes ja varsti läheb sõit lahti.
 
12. päev
Mérida, Yukatáni osariigi pealinn, La Ciudad Blanca (valge linn) , võttis meid avasüli vastu oma õdusa koloniaalse atmosfääri, lahkete - abivalmis inimestega (meiega tegi kohe juttu juhuslik möödakäija, kes juhatas meid suisa käekõrval "õigesse" kohta - maiade "kooperatiivi", kust osta kõikvõimalikku kohalikku käsitööd, mis ehe ja indiaanlaste endi valmistatud, mitte "hiina" päritolu), pühapäevaõhtuse maiade laadaga peaväljakul ja mõnusate söögikohtadega.
Mérida 1 miljonist elanikust 60% on maia päritolu indiaanlased. Kui hispaanlased 1540.ndal siia saabusid, asus siin maiade mahajäetud linn Ti'ho. Hispaanlased hävitasid arvukad maiade ehitised ja rajasid asemele hispaania stiilis paleed ja kirikud. Mérida uhkus, peaväljakul asuv vanim Mehhiko katedraal, ehitati sinna, kus oli seisnud maiade kõige suurem püramiid.
Juba põgusa siinviibimise ajal kogesime linna erilist fluidumit - kuidagi kerge ja mõnus on siin olla. Ei heidutanud meid seegi, et broneeritud kahe voodi ja rõduga toa asemel anti meile viieks ööks ühe voodiga, aknata pisike kambrike. Tütarlaps, kes meid vastu võttis oli väga abivalmis ja ise ka õnnetu, et meile lubatud tuba polnud pakkuda. Nimelt oli "jeffe" ehk siis tüdruku boss mingil ainult talle teadaolevatel põhjustel meie kinnipandud toa lihtsalt teistele andnud ja meid Kerstiga omatahtsi pisikesse pimikusse paigutanud. Bossi ennast muidugi pühapäevaõhtul kohal ei viibinud. Ent tüdruk andis oma parima ja hankis juurde ühe lina ja käterätiku - saame nüüd Kerstiga kumbki oma lina all pikutada ja ennast eraldi kuivatadagi. Heatahtlik lõbusus aitab alati ja nii pole meiegi lustlikku meelt miski murdnud. Este es la vida, este es Mexico! 
 
13. päev
Mida need jalakesed kõike on küll kogenud, milliseid radu sammunud ja kuhu astunud... Paar korda sinnagi, mille eest tänavatele joonistatud piktogrammid suunavad koeraomanikke hea seisma. Pärlipüüdjatena tänases päevas noppisime Méridast muljetavaldavaid arhitektuuriiludusi, nuumasime silmi ja maitsepungi kohalikel turgudel pakutavaga, imetlesime ikka ja jälle maiade käsitöö eredaid eksemplare, lasime hea maitsta siinsel tänavatoidul ja "sopa de lima" - l- imeheal traditsioonilisel supil. Täidetud sai ka "mission impossible" ja leitud üks marke müüv kohalik postkontor, (peale kahte luhtunud katsetust) ning "correo de Mexico" abil on nüüd kodustele postkaardid teele pandud.:) Hangitud ka piletid "teise klassi" bussile Piste'sse (et näha siinset eluolu seesolija silmade läbi), kust pääseb Chichen Itzasse, maiade kuulsaimasse templilinna Yukatánil. Hommikul 6.00 stardime ja loodame hiljemalt 8.30, enne suuri turistidehorde, kohal olla. Pealegi keskpäevane päike "laksab" siin täiega, temperatuur üle +30C ja hommikutunnid on kõige mõistlikum aeg igasugu rännakuteks. Maiade keeltekooli jätkuks võib proovida hääldada "Chichen Itza" - t. Inglise keelt kõnelejate on vihjeks "chicken pizza" ja eestlastele on Linnar Priimägi ühes telesaates soovitanud öelda seda nagu "tšetšeeni pizza". Chichen Itza tähendab maiade keeles "Itza hõimu kaevusuu" ja seal kõrguv Kukulkani püramiid kuulub uuema aja 7 maailmaime hulka.
 
14. päev
Täiesti uskumatu, millist ilu suudavad maiad luua. :) Sattusime õhtupoolikul taas ühe kohaliku juhatuse toel maiade käsitööpaleesse, teisiti ei saa seda suursugust, erilise atmosfääriga kohta nimetada. Siin valmivad agaavikiust maiade võrkkiiged, täiesti uskumatute mustritega seinavaibad ja peente tikanditega kaunid naiste rahvarõivad, pilkupüüdvatest puunikerdustest ja keraamikast rääkimata. Nagu suhtlemisaldis kohalik meile pajatas, on see üks audentsematest kohtadest, kus kohas näha - osta maiade poolt meisterdatut. Mujal Méridas, tänavatel ja tillukestes kauplustes valitsevat "hiina maffia", kus maiade tehtu pähe pakutavat odavat vuhvelkraami. Olgu, kuidas sellega nüüd täpselt on, aga "maiapalee" jättis meile täiesti kustumatu mulje... ja seljakotid endale soetatud võrkkiigede võrra kaalukamad istume nüüd Valge linna Vabaduse väljakul esireas, oodates peatselt algavat maiade festivali õhtust kontsertetendust.
 
15. päev
Päev kui värvikirev mosaiik: hommik ja ennelõuna Kukulcani püramiid, Tuhande samba saal, Jaaguari tempel, Sõdalaste tempel, Palliplats ja Püha Cenote. Pealelõunat energetiseeriv suplus pühas Ik-Kil'i cenotes. Geoloogid nimetavad neid karstilehtriteks, suupärasem on neid maa-aluseks jõgedeks ja järvedeks kutsuda. Yukatánil on üle 6000 cenote ja mitte ühtegi maapealset jõge või järve. Maiade jaoks olid kõik cenoted pühapaigad, mida austati ja austatakse tänini. Selles ujumine täitvat aga inimesi erilise energiaga. Õhtustasime sedapuhku Pistes. Esimese korraliku troopilise padusaju saime ka Chichen Itzas kätte.  Küllap maiade kongusninaline vihmajumal Chak lihtsalt halastas meie peale ja lasi värskendaval taevaveel meid veidike selles kõrbekuumuses jahutada.
 
16. päev
Oma hinge kuulates ei saa sa teha muud, kui täiuslikke valikuid. /Tommy Hellsten/
Kuulasime ja tänase, siinoleku kõige jahedama (+24C) ning vihma tibutava päeva otsustasime veeta kultuurselt Yukatáni "ERM" - is - 2012.a. avatud Gran Museo del Mundo Maya-s, ehk siis Méridas asuvas Maiade Maailma muuseumis.
Hommikuse hoolika jalgade plaasterdamise (eks ohjeldamatu ringitrampimine ole oma jälje jätnud:)) ja ootamatult õnnestunud elujärje parendamise järel (nimelt suutsime veenda tänast administraatorit meid Méridas olla jäänud kaheks ööks ümber paigutama kolme voodiga tuppa - meil on nüüd suisa säng rohkem senise kahekesi jagatud aseme asemel, aken, rõdu ja toas ohtralt tantsuruumi) asusime teele 8 km jalgsimatkale Maiade Maailma. Etteruttavalt olgu öeldud, et tagasi tulime kogemuse - elamuse ja jalgade õhtuks säästmise mõttes linnaliini bussiga.
Kes siiakanti satub, julgen soovitada - see muuseum on kindlasti väärt külastamist. Väga ülevaatlik ning maiade kultuurist arusaamist avardav.
Yukatáni päritolu maiade uurija Alberto Haggari sõnul oli maia kultuuris kõik täiuslikus harmoonias - see, mida nad sõid, kuidas elasid, mida ehitasid.
Maiade maailmapilt lähtus 3 eeldusest:
1. Inlakech Alakem: mina olen sina ja sina oled minu püha peegelpilt. Seega ei tule kõne allagi teise kahjustamine.
2. Sugudevaheline võrdsus: mehed-naised jagasid omavahel kohustusi.
3. Harmoonilised suhted looduskeskkonnaga - looduse rüppe minemine oli ja on siiani maia kultuuris peamiseks enese tasakaalustamise võtteks.
"Maia" ei ole rass, nahavärv ega rahvus - "maia" on teadvuse seisund. See on elu, mis on kooskõlas kosmiliste protsessidega. "Ma" tähendab "ei" ja "ya" tähendab "valu". "Maya" - valuta, teiste sõnadega valutu, kannatustevaba teadvus. Seega igaüks meist võib saada maiaks. 

​Pildistasin täna silti, mis osundas, et "pole midagi paremat õnnelikest kanadest". Siin pole õnnelikumad mitte üksnes kanad, vaid ka inimeste ilmavaade on helgem-kergem ja suunatud isegi võimatuses võimalusehakatisi nägema. Ehk on päikeselises kliimas lihtsam aju iidset programmeeringut negatiivsusele (näha eelkõige ohte, takistusi, halvakspandavat-kritiseerimisväärset) järjepidevate tahtlike pingutustega ümber häälestada pigem võimaluste, kiiduväärse ja meeldiva märkamiseks. Tasuks kindlasti proovimist ka armsal, sombusel, päikesevaesemal Eestimaal.:) Kui elaks õige moto alusel "päikest meil küll napib, aga sisemist sära jagub täiega".
 
17. päev
Mehhikos on 35 "maagilist" linna, esimesena sai selle nimetuse Izamal - 72 km Méridast idas asuv kollane või kuldne linnake (Ciudad Amarilla või Ciudad Dorada, nagu teda hellitavalt hüütakse). Mehhiko valitsusel on omad kriteeriumid, millele linn peab vastama, et välja teenida tiitel "maagiline" /"nõiduslik". Linn peab olema väike, rikka ajaloolise traditsiooniga, huvipakkuvate vaatamisväärsustega, omama häid juurdepääsuteid ja kohalikud elanikud peavad soovima osaleda arendusprojektides.
Izamal võib olla vanim Yukatánil asuv linn. Selle rajas tervendaja-preester Izamal. Meie siiatuleku peamiseks motiiviks oli end välja rebida turistiküllastest kohtadest ning külastada üht maiade tervendajat-šamaani (Izamal on tuntud kohalike ravitsejate poolest).
Tihti on nii, et plaanid, mida teeme ei ühti plaanidega, mis elul meie jaoks on:). Nii juhtus, et puhastav-tervendav protseduur šamaani juures jäi kogemata (kohalikele kõige tuntum neist oli täna miskipärast oma putka sulgenud ja helistamisele ei reageerinud). Ent hingespaa ei jäänud olemata: lummav kuldkollane linn, turistitühi maiade püramiid Kinich Kakmo ja päeva "nael" - ujumine Chihuan'i cenotes, kuhu kohalik taksodžigitt meid lahkesti sõidutas, andes oma parima, et jõuaksime viimasele Méridasse väljuvale bussile. Jõudsimegi! 😆 Cenote tähendab "püha kaevu" ja maiad uskusid, et nendes maa-alustes veesilmades elavad jumalad. Kristallselges siidises vees hõljudes on pühaliku kohalolu täiesti tuntav.:) Ilus on see, mida pole ilustatud. /Athenaeus/ Tänase kohta kehtib see ütlemine täiesti - loomulik, lihtne pühadus ümberringi. Võrratu päev!
 
18. päev
Elus on ikka nii - mida küsid, seda saad. Arvestada tasub vaid sellega, et soovitu võib saabuda kõige ootamatumast kohast... Nii tahtsime meiegi kohtuda maiade šamaaniga ja kogeda siinset puhastusrituaali. Šamaani me ei kohanud, kuid puhastus saabus.:) Täna hommikul Santa Elenasse stardiks seljakotte pakkides ilmnes tõsiasi, et meid mõlemaid Kerstiga on "puhastatud" liigsest materiaalsest saastast.:) Nimelt oli kadunud üksjagu peesosid ja eurosidki... Parasjagu oli võetud ja meile ka parasjagu alles jäetud. Minu reisiajaloo jooksul on see esmane taolise "puhastumise" kogemus. Kirgastunumana ja liigsest vabanenuna saame nüüd oma teekonda jätkata. 
Et kõik peab tasakaalus olema, siis saime täna hommikul siinolemise aja kõige imelisema teeninduskogemuse ja hommikusöögi osaliseks. Kelner Pablo on Mérida tõeline Kurb Võlur - tal endal ei pruugi olla aimugi oma võluvõimetest, mis seisnevad selles, et kõik, keda ta teenindab tunnevad end õnnelikena.
Tänutundes Pabloga kohtumise ja elu õppetundide eest jätkub meie teekond maiade maal...
 
19. päev
Mind on alati paelunud kohad, millel on oma lugu. Santa Elenas asuvasse Flycacher Inni juhatas mind Amazonist tellitud raamat, mis jutustas selle koha rajajast, Oregonist pärit edukast ehetekunstnikust, ameeriklannast Kristine Ellingsonist, kes 27 aastat tagasi, 44-aastasena, siirdus Yucátanile, et jõuda endas selgusele, mida ta tahab oma ülejäänud eluga peale hakata. Nii kohtus ta Méridas maia päritolu mehe Santiagoga. Nad armusid, abiellusid ja Kristin asus elama Santa Elenasse. Nüüdseks on nad rajanud siia, loodusesse, imelise külalistemaja armsate majakeste, õdusa vastuvõtu- ja söögimaja ning basseiniga. Koht on kui maapealne paradiis:)
Santa Elena näol on tegu väikese külakesega, kus elatakse maiade traditsioonilist elu. Maiade elufilosoofias on kogu maailmaruum läbi imbunud pühast energiast. Kõik on seega püha ja pühadus määratleb ka meie igapäeaelu. Läbi lihtsate külatänavate kõndides võib seda pühadust iga rakuga tunda.

​20. päev
Mehhikosse tulekust saati olen Teda otsinud ja soovinud Temaga kohtuda ja täna see Uxmalis õnnestuski. :) Tema kõrgeausus Kõige Alguse Puu, Maailmapuu, Kapokipuu (Ceiba petandra), maiadel tuntud nimega Xaaxché. Maiade maailmapildis on keskne Maailmapuu, mis ühendab maist maalima allmaailma ja taevaga. Maailmapuu on maailma telg ja sellele vastab roheline värv. Kapokipuu on maiade püha puu nagu soomeugrilastele kuusk. Noorelt on kapokipuu tüvi enese kaitsmiseks okkaline, hiljem pole hiigelpuul okkaid vaja ja ta on kaetud krobelise hallika koorega. Maiad usuvad, et kapokipuu on peatuspaigaks teel taevasse, universumi püha keskus, elu sümbol.
Kapokipuu lehtedega õnnistatakse ja seda puud austatakse maiade traditsioonis. Saime meiegi osa keskmes olemisest ja lehestiku õnnistusest .
 
5.-8. sajandil lõid maiad Yukatánil uusi arhidektuuristiile. Üks neist on nn. puuci stiil, mis on saanud nime piirkonnas asuva platoo järgi. Uxmal on suurim puuci stiilis ehitatud maiade linn. Uxmal tähendab "ehitatud kolm korda". Hiilgeaegadel elas siin ca 25000 maiat. Kõige paremini säilinud on siin Võluri püramiid, üle 36m kõrgune. Legendi järgi ehitas Võluri püramiidi kääbusvõlur Itzamnast, kes sündis munast ning kelle nõid üles kasvatas. Ta oli surma mõistetud, kuid tal läks korda veenda valitsejaid talle elu kinkima. Vastutasuks lõi ta ühe ööga püramiidi, mille taolist maailm polnud kunagi näinud.
Uxmal on kuulus ka selle poolest, et siin pühitseti ametisse maia printsesse. Uxmal sobib suurepäraselt oma naiseliku poolega kontakti tugevdamiseks, siinsed energiad soosivad seda.
Naiseliku väega laetuna naasesime õhtul õnnelikult oma siinsesse džunglikoju, Santa Elenasse.
 
21. päev
Tänase pühapäevase, päikeselise, +37C temperatuuriga päeva otsustasime võtta puhkamiseks, siinse koduümbruse uudistamiseks-tunnetamiseks, basseinis sulistamiseks ja puude vilus lebotamiseks - lugemiseks. Praegu tahaks küll üle sirvida reisilugemiseks kaasavõetud maiade maailma loomislugu "Popol Vuh", kuid seljakoti kaalu huvides sai see Isla Mujeres'ele jäetud. Kotti sai pistetud Kristine Ellingsoni "Tales from the Yukatán Jungle: Life in a mayan village" ja ise siin kohapeal olles on see vast paslikumgi lugemine.:
)
Mööda savisegust ja kiviklibust džunglirada avastusretkele minnes (Kristine on loonud meie siinse ööbimiskoha lähiümbrusesse suurepärased matkarajad) selgines sisimas maiade inimese loomislugu. Maiade uskumuste kohaselt lõid jumalad inimest 3 korda: esimene kord savist - paraku saviinimene oli väga ebapüsiv; teine kord puust - puuinimene aga ei austanud kedagi ja oli ülbe Looduse vastu (huvitav, miks meil eestlastel on ütlemine "mis puust sa tehtud oled"?!); kolmas kord loodi inimene maisist ja jumalad jäid tehtuga rahule. Mais kui inimese püha algaines ja siinne peamine toidus ning maisijumala ülistuseks korraldatavad tseremooniad on au sees siiamaani.
Siinkandis on kõigel sügavam tähendus, mida meie oma üürikesel kohalolekuajal kindlasti veel süvitsi ei mõista. Lugedes Kristine kogetust maiade kultuuri sisseelamisel, võib aimata, et kulub aastaid ja aastakümneidki, et sügavamaid allhoovusi mõista. Ometi on mõned asjad siin kergesti taibatavad ja külgehakkavad. Esikohal on alati Loodus ja tasakaal, mitte kiire kasum (Kristingi kirjutab, et Flycacher Inn'i rajades jättis ta enamiku ostetud džunglist puutumata ja tegi sinna hoopis matkarajad tulusamate majutushoonete asemel). Väline maailm on sisemise peegeldus - rapsimine ja närviline rabelemine pole siin kombeks ja kuna "mina olen sina ja sina oled minu peegeldus", siis ollakse siinkandis alati abivalmid, lahenduskesksed ja heasoovlikud. Pole mingi probleem väikeses külakeses õhtul välja minnes leida kosutavat kõhutäit (pann lihtsalt pannakse tulele, kui möödujal kõht tühi) või väärtuslikku nõuannet (igaüks on valmis sinuga suhtlema ja olulist teavet jagama).
 
Siinse eluolu toredaimad lood on seotud bussisõitude ja toidu hankimisega. 
Bussidega on nii, et need sõidavad. Inimesed teavad, kuhu tuleb koguneda bussi ootama ja millal tuleb tulla. Meil tuleb vaid "omasid" tähelepanelikult jälgida ja toimida nende eeskuju. Väiksemates kohtades, nagu Piste, Uxmal, Santa Elena jt on bussi peatumise koha mingil viisil märgistamine pigem haruldus kui levinud tava. Buss saabub millalgi ja bussi ootajate meeleolu on rahulik. Mõnikord buss ei saabu ka, aga on nagu on, mis sest siis ikka. Eile ootasime Uxmalis 2 tundi ja ta tuligi.:) Bussijuhid on heatujulised, nagu ootajad-reisijadki. Juht põikab vajadusel läbi bensukast, lööb takti kaasa raadiost kostvale lemmikmuusikale ja laseb inimesi välja ja võtab peale, kus vaja. Ja inimesed teavad, kus vaja. Milleks närvitseda.:)
Juhtub, et kõht läheb tühjaks. Juhtus tänagi. Kepsakalt siirdus Kersti külla toiduotsingutele. Sai mõne sammu kõnnitud, kui näeb: tore külamees praeb oma koduõuel pannil kala ja mitte üksnes oma perele, vaid ka neile, kel kõht tühjaks läinud. Nii naaseski Kersti pannikuumade kalade, laimi, sibulate - tšillide-tomatitega ja paki nachodega, polnud vaja üle 100 meetri kõndidagi, sest siin on pea igal perel oma tilluke müügiputka või pakutakse head-paremat otse koduõuelt.:) Sarnane suhtumine on omane ka siinsetele söögikohtadele - kõik on võimalik, kõik on teostatav.
 
22. päev
Tänase päikeselise, ligi +40C temperatuuriga päeva veetsime kohaliku taksojuhi Jose (Ticulist maia päritolu mees) sõidu abi kasutades kolmes siinses põnevas kohas: Grutas de Loltun (Loltuni koobastes), Labnás ja Sayil'is - maiade iidsetes linnades.
Grutas de Loltun (lill kivis) on maiade maailmas eriliselt tähtis. Neid koopaid peetakse vanimateks, millest on leitud maiade hieroglüüfe ja jooniseid (pärinevad aastatest ca 2500 eKr). Maia ehitistes korduv motiiv - käed, mis tavspäraselt on alati värvitud punaseks, on siin Loltunis mustad - manos negros. 
Labná tähendab maiade keeles "vana maja". Lisaks säilinud iidsetele ehitistele on siin pilkupüüdvad hiiglaslikud puud, kiikumiskõlbulikud liaanid ja ürgne rahu. Ja mis peamine - 0 turisti. Sama kehtib Sayili kohta. Kuna siia jõudmiseks tuleb läbida mõnikümmend kilomeetrit aukliku, suhteliselt kehvas seisus teed ja turiste ei oota söögikohad ega suveniirideputkad, siis turistid siin ka eriti käia ei viitsi. Nii saimegi nautida omaetteolemise sulnist rahu. Ja meile see meeldis.:) Teejuhiks iguaan, pea kohal tiirutav kotkas ja jalge all kuivanud puulehtede krabin sammusime iidsete müüride vahel looklevat džunglirada...
Sayil, maiapäraselt kirjutatuna Zayi tõlgitakse kui "sipelgad, kes korjavad lehti". Just selliste tibatillukeste mutukatena me end siin universumi avaruses tundsimegi - sipelgatena, kes muljeid kogumas... Sayili suure palee lõunaküljelt algab maiade valge tee sacbe. Sacbed olid pühadeks ühendusteedeks kõikide iidsete maia linnade vahel.
 
23. päev
Täiskuuaeg on kätte jõudnud ja meilgi aeg on aeg oma armsaks saanud Flycacher Inn 'i kodust edasi liikuda. Peatselt võtab Jose meid auto peale ja siis juba Ticul'i ning Ticuli lähedasse väikesesse pueblosse, kus kohalik väekas "gurantšeero" ehk maiade tervendaja-šamaan pidi elama (vähemalt Jose teadis nii rääkida). Ticul on tuntud selle poolest, et see peaks olema Yucátani suurim maiade šamaanide asukoht. Eks vaatame, mis elu meile ette veeretab.:) Täiskuuaeg tundub igati paslikuna puhastuda ja terveneda... Ticulist stardime edasi juba Tulumi suunas, kus asuvad ainukesed rannikul paiknevad maiade ehitised.
 
Seekordne esimene täiskuu päev oli meile päev, mil kohtusime kohaliku maiade šamaani ehk curandero'ga (kirjapilt meie sõidutaja - teejuhi Jose poolt korrektseks tunnistatud:)).
Jose viis meid väikesesse, Ticul'i lähedal asuvasse maiade külla Dzan. Dzanis olevat mitmeid curandero'sid ja Jose hoiatas meid, et tõenäoliselt võib meil oodates aega minna, kuna abivajajatest kohalikel šamaanidel puudust pole. Andsime juhtohjad täielikult meie teejuhi kätte ja nii ta omal valikul meid ühe siinse curandero majakese juurde transportiski. Vaatamata hommikusele ajale oli 5 abivajajat juba järjekorras ja võtsime meiegi oma pingikestel koha sisse. Teadjamad arvasid, et 3-4 tundi kulub meil jutulepääsemiseks kindlasti ning hankinud Jose telefoninumbri, lasime tal rahus minna omi asju ajama ning jäime põnevusega ootele Järgmised 4 tundi möödusid suht kiiresti järjekorras olijatega juteldes, korraks külakese katedraali vaatama põigates ja eemalt šamaani töömeetodeid piiludes (curandero toimetas ootajatega samas ruumis). Jutu käigus hoiatati meid jukateegi-maia keele valdamise olulisusest, sest curandero kõnelevat vaid seda, mitte hispaaniat - õnneks ei vastanud see tõele.

Ja ühel hetkel oligi meie aeg käes. Lühidalt: puhastust me küll ei vajanud (eelnevalt olime näinud, kuidas mitme abivajaja puhul kanamunaga puhastust tehti), kuid õnnistamise, hea õnne rituaali, mäekristallilt loetud elu takistusteta kulgemise tarkusesõnad ja potsiku punase vedelikuga, mida peale määrida (minu psoriaasi tarbeks) saime kaasa. Kogemus oli tegelikult vägev ja ega seda tasugi kirjeldamisega lörtsida. Hämmastas see, kui lihtsalt ja loomulikult kogu see puhastamise-õnnistamise-õpetamise -tervendamise protsess toimus. Lapsed sädistasid ja lippasid ringi, aeg-ajalt astus mõni külamees läbi, et võtta kaasa pudelike tervendava vedelikuga. Curandero toimetas keskendunult abivajajaga, tegi väikese pausi, et anda üle ravitinktuur või naeratada lastele ja jälle täie tähelepanuga abivajaja juurde. Ei mingit liigset paatost ega abraka-dabrakat. Lihtsalt ja loomulikult. Ja kogu ligikaudu 1 tund vältava vastuvõtu eest tuli tasuda vaid 20 peesot (ca 1euro), sedagi vaid ravivedeliku eest või munade eest. Ülejäänu on tasuta, sest curandero on määratud olla, see on kui kingitus, mitte rahateenimise vahend.

​Otsustasime täna jääda muljeid settima Ticul'i ja loobuda pikast bussisõidust Tulumi. Nii võtsimegi endale õdusa rõduga hotellitoa Ticuli peaväljaku ääres, nautisime imemaitsvat õhtueinet kohalikus loncherías, saime tänavatel lonkides endki täidetud siinsest rahulik-lõõgastavast atmosfäärist. Nüüd pärani rõduuksest (temperatuur on siin ka õhtul kaheksa ajal ligi +30C) sissekumavat täiskuuketast imetledes, tundub päris hea plaanina asuda Tulumi suunas teele homme varahommikul.
 
24. päev
Tühine 6 tunnikest möödus kui linnutiivul teekonda dokumenteerides (Ticul - Oxkutzcab - Tekax - Tzucacab - Peto - Chichan - Canab - Jose Maria Morelos - Cardenas - Tulum) ja veidikene tukkudes. "Kirsina tordil" kimasime Tulumist sootuks mööda eeldades, et tegu lõpp-peatusega (mis teps mitte nii ei olnud:)). Akumalis saime aru, et oleme juba hooga teel Playa Carmeni poole ning hülgasime otsustavalt oma mahuka sõiduvahendi, vahetades selle kitsukese takso vastu ning nii me võidukas duett kummide vilinal Tulumi randa maabuski.:) Värskendav Kariibi suplus ja siinne turismimeelsus ning USA turistide hordid tunduvad juba täiesti talutavad.:)
 
Tulumis USA turistide paradiisis - cabañas otse Kariibi kaldal. Tõeline piltpostkaardi koht... ja meeletu, meeletu orienteeritus ameerika rahale, hinnadki vaid dollarites. :) Täna paneme täiega "turisti" ja imetleme Kariibi kohale kerkinud täiskuuvaadet oma cabaña terrassilt. Homme kolime kohalikuma rahva sekka pueblo Tulumi:), sest meile lihtsalt meeldib nii rohkem. 
 
25. päev
Tulumis USA turistide paradiisis - cabañas otse Kariibi kaldal. Tõeline piltpostkaardi koht... ja meeletu, meeletu orienteeritus ameerika rahale, hinnadki vaid dollarites. :) Täna paneme täiega "turisti" ja imetleme Kariibi kohale kerkinud täiskuuvaadet oma cabaña terrassilt. Homme kolime kohalikuma rahva sekka pueblo Tulumi:), sest meile lihtsalt meeldib nii rohkem. 
Tulum pueblo - õdusat siginat-saginat täis, kohalikekeskne, rõõmsameelne ja endassehaarav. Heaendelise märgina nägime siia saabudes kohe hotelli kõrval kõrguvat maailmapuud, majesteetlikku ceibat.
Siinne, ainus rannikul asuv maiade templilinn, mõjus kas mere lähedusest või meie endi vastuvõtlikkusest tulenevalt teistest erinevana, kuidagi "pehmemana". Meile juba tuttavatele "linnavalvuritele" - iguaanidele - oli meid linna sisenedes tervitamas ka yukatani sininäär, nagu ebaaamaine helkivsiniste tiibadega sõnumitooja.
Taas üks muljetest tiine päev.
 
26. päev
Tulumis USA turistide paradiisis - cabañas otse Kariibi kaldal. Tõeline piltpostkaardi koht... ja meeletu, meeletu orienteeritus ameerika rahale, hinnadki vaid dollarites. :) Täna paneme täiega "turisti" ja imetleme Kariibi kohale kerkinud täiskuuvaadet oma cabaña terrassilt. Homme kolime kohalikuma rahva sekka pueblo Tulumi:), sest meile lihtsalt meeldib nii rohkem. 

​Täna oli üks "el dia del aguas sagradas" (pühade vete päev) - nuumasime kõiki meeli neljas väga erinevas cenotes: cenote Cristal'is, cenote Escondido's (tõlkes "peidetud") ja cenote Dos Ojos'es ("kaks silma"). Yukatáni üle kuue tuhandest cenotest oleme nüüdseks jõudnud olla juba kuues - ja kõik need on olnud täiesti erinevad-erilised, omavahel võrreldamatud kogemused. Võrdlemine on nagunii kaunis mõttetu tegevus... Cenoted on siinkandi looduslikud pühapaigad ja "pühade kaevudena" olid nad maiade jaoks (ja on siiani) olulisteks veevõtukohtadeks ning tseremooniate ja rituaalide läbiviimise paikadeks. Cenotede kasutamine oli selgelt eristatud: veevõtukohti ei kasutatud kunagi tseremooniate läbiviimiseks ja vastupidi. Cenotes ujumine usutakse olevat eriliselt tervistav-energetiseeriv, vajalik ka sobiv sisemine häälestus.
Cenotesid on üldse 3 tüüpi: avatud, poolavatud, suletud. Tekkeliselt on esimesed neist vanimad ja viimased noorimad. Igas cenotes on hiiglaslik veealuste tunnelite võrgustik, mis tagab mikroorganismide ja kalade eluolu ks vajaliku pideva veevoolu. Veestiku mõttes on cenoted pigem maa-alused jõed kui järved.:)
Seni külastatud cenotedes olime vaid siidjas vees ujunud ja hõljunud (küll avasilmi, sest siinne vesi suisa hellitab silmi), täna aga võtsime "Kahes Silmas" kasutusele ka snorgeldamisvarustuse ja pilt, mis selles salapärases veealuses maailmas avanes on kõige täpsemalt kirjeldatav sõnaga "müstiline". Stalagmiidid ja stalaktiidid moodustavad kentsakaid figuure, sügavikus haigutavad tumedad koopasuud, nagu mingi ebamaise olendi avatud lõuad... Võibki unustada ennast kõike seda vaatama ja imetlema. Ja aupaklikkus elu ees üha süveneb.
 
27. päev
Tulumis USA turistide paradiisis - cabañas otse Kariibi kaldal. Tõeline piltpostkaardi koht... ja meeletu, meeletu orienteeritus ameerika rahale, hinnadki vaid dollarites. :) Täna paneme täiega "turisti" ja imetleme Kariibi kohale kerkinud täiskuuvaadet oma cabaña terrassilt. Homme kolime kohalikuma rahva sekka pueblo Tulumi:), sest meile lihtsalt meeldib nii rohkem. 
Vanaisa seletas meile ka seda, et igal asjal on hinge naual, igal on oma vari, oma teine pool. Maal on hing, puul on hing, mäel on hing. Maal on naual, kividel on naual, mägedel on naual, esivanematel on naual, inimestel on naual, loomadel on naual, päikesel on naual, tuultel ja õhul on ka oma naual. Seepärast peab inimene kõnelema maaga, jõega, lilledega. Seepärast tuleb neid austada, sest kõige jaoks tuleb küsida luba, nõndasamuti nagu inimestegi puhul. Kui me langetame puu, siis palume tema käest andeks. Me selgitame talle, et teeme seda vajadusest. Samuti siis, kui me astume metsa, palume selle jaoks metsa käest luba.
Sest me elame loodusega koos. Looduse sees. Me oleme osa tema väest ja tema hingejõult tuleb meil otsida tuge. Me ei ela loodusele vastu.
/Rigoberta Menchú, Dante Liano "Väike Min, tüdruk Chimelist", 2013/
See on killuke maiade maailmapildist, mille endaga kaasa võtame.
 
28. päev
Oleme Yucátani poolsaarele tiiru peale teinud ja jõudnud tagasi oma väikesele armsale Isla Mujeresele.
U luumil cutz yetel ceh - kalkunite ja hirvede maa - nõnda olevat Diego de Landa andmetel maiad ise oma kodumaad kutsunud. Kui esimesed eurooplased 1502.a. Yukatánile jõudsid, kõlas kohalikelt randlastelt vastusena küsimusele, kuidas seda maad kutsutakse "Yukatán!" See tähendas nimelt "Ei saa aru!"
"Ei saa aru" - maal rännates jäi ka meie jaoks veel mõni asi mõistatuseks, kuid selgeks sai see, et tahame kindlasti kord siia veel tagasi tulla. Selgines seegi, kui hea tunne on siin küsijale seletada , kus kohast me täpselt pärit oleme ja mis keeles kõneleme. Rääkida, et meie väiksel rahvakillukesel on päris oma keel, millest keegi siinsetest pole kuulnudki. Jah, eestlane olla on uhke ja hää...
 
29. päev
Kui ootusi pole on pettumused välistatud. Kõik on muutumises. Käik saarekesel meie salaranda kinnitas veelkord nende ütlemiste paikapidavust. Pilt, mis meile oma salakohas avanes, oli sootuks erinev kolm nädalat tagasi nähtust: meri oli liiva minema uhtunud ja paljastanud suuremate ja väiksemate kaljude read. Kuulatasime kaljunukil istudes mere laulu ja olime taas täiega ühes kordumatus hetkes. 
Maiade suhe ajaga on teistmoodi meie harjumuspärasest lineaarsest käsitlusviisist. Kell ei oma siin suurt tähtsust, küll aga aeg, ehk see, mida sulle antud ajaga peale hakkad. Maiad "tantsivad" rõõmsalt ajas universumi rütmide järgi. Siinne ajatunnetus on tsükliline: käesolev hetk ühendab mineviku õppetunnid ja tuleviku võimalused olevaga ning toimuval on oma kindel korduv muster. Ette muretseda pole põhjust, möödunut taga nutta samuti mitte, vaid elada tuleb võimalikult parimal moel just siin ja praegu.
Et elutants võimalikult sujuvalt kulgeks, peab teadma oma märki ja kalendrile vastavalt oma elu sättima.
Maiadel on kokku 8 erinevat kalendrit, mis moodustavad kokku ühtse terviku. Kolm tähtsamat ja siiani enim kasutusel olevat kalendrit on Püha Kalender ehk Tzolk'in (260 päeva, 20 unikaalset päeva ja 13 energiat), Päikesetsükkel ehk Haab (365 päeva, 18 kuud, milles 20 päeva + 5 lisapäeva) ja Pikk Ajaarvestus (52 aastat).
Kokku moodustavad need 3 kalendrit nö kolmest kettast koosneva süsteemi, iga 52 aasta tagant kordub sama kolmene kombinatsioon.
Kui inimene sünnib, saab ta kaasa märgid, mis näitavad tema elu. Viljastamise, sünni ja saatuse märgiga on kaasas energiatase skaalal 1-13. Kui märkide energiad on erineval tasemel, peab inimene neid kogu aeg tasakaalustama. Kui inimene tahab endale jõudu juurde, tuleb oma päevamärgi päeval (igas kuus on iga märgi kohta üks päev) selleks spetsiaalses kohas jumalatele ohvriand viia ja teha läbi teatud rituaal. Oma märgi teadmine lihtsustab elu ja tühja rabelemist on vähem. Mina sain teadmise, et mu päevamärk on Caban (Maa), Galaktiline toon 6, Trecana märk Eb (Tee). Need kolm moodustavad kokku nn. Tuummärgi. Lisaks tuummärgile on veel 4 märki, neljas ilmakaares: Naiseliku poole märk, Meheliku poole märk, Mineviku märk ja Saatuse märk. 12. - 13. eluaastast kuni ca 40.-nda eluaastani on inimene Päeva märgi mõju all. Alates 40.-ndast eluaastast ollakse Saatuse märgi mõjusfääris.
Maiade uskumuste kohaselt antakse meile kõigile sündides kaasa nn. Galaktiline allkiri, minul on see Kin 156. Kõikide nende märkide ja sümbolite lahtimõtestamine võtab meil Kerstiga veel kindlasti omajagu aega... Nii põnev on see maiade märkide maailm! 
 
30. päev
Viimane värskendav hommikune basseinisuplus, viimane hommikujooga Red Buddha's, viimane jalutuskäik meie Isla Mujerese salaranda, viimane pilguheit tänavaid ääristavate poekeste väljapanekutele, viimane suutäis magusat cayomito vilja, viimane... Miski lõpeb ja midagi algab. Meie seekordne Yukatáni retk on lõpusirgele jõudnud ja algab kogetu setitamine, selitamine, sõelumine.
Ainest, mida enda jaoks läbi seedida, jagub kuhjaga. Juhunoppeid siin nähtust-kuuldust-kogetust, millest pole seni juttu olnud:
Yukatánil maitsesime esimest korda elus magusaid Cayomito (Chrysophyllum cainito) puu vilju ja nosisime jicama't (Pachyrhizus erosus) - söödavat ubajuurt (maitselt meenutab midagi kartuli ja õuna vahepealset); saime teada siinse imehea tomati ja sibula salati "salajase" koostisosa, milleks on koriandrilehed - kindlasti väärib kodus katsetamist; uurisime, kuidas näeb välja "turistipuu" (Bursera simaruba), tuntud ka kui gumbo-limbo, vaskpuu, tärpentiinipuu. Turistipuuks kutsutakse teda punaka kooruva koore tõttu - sellise nahaga inimesi liigub üksjagu puu kasvualal ringi. Suutsime ka välja selgitada, et meid valjude "praaksatustega" pea kõikjal saatnud linnu puhul on tegu liigiga Quiscalus mexicanus, ingl. k. Great-tailed Grackle, eesti keeli võiks see kõlada kui "suuresabaline pragiseja".

Tagasi koju ...
Ilmatäiusesse sulamise püüe
annab tunda ikka jälle
unes ilmsi
kuulen kohinat ja vahel kuulen vaikust
oo kui pikk on tee kui lühike on päev
/Juhan Viiding, 1983 /
​

Sel korral lõõtsus uusaastaööl paras tormakas. Tuule tants  katusel ajas mind varavalges jalule ja asusin vaikselt toimetama. Ööuni küll pisut napp, aga ongi tore - tuleb tegus aasta, ei mingit pikka voodis põõnutamist, saab üksjagu ära tehtud. Uue aastanumbriga kalendrid ootasidki ülesriputamist ja nii sattus pihku ka jõulutaadilt saadud vahva kingitus - 2019 aasta Tegude Kalender. Iga kuu iga päeva juures kirjas üks tore tegevus (1. jaanuar – anna uued lubadused, 2. jaanuar – alusta Tegude Kalendri väljakutsega, 3. jaanuar – koosta tegevuste nimekiri jne), kõige esimesel lehel lünktekstina täitmist ootav endale antav uue aasta lubadus, selle kõrval tulp, kuhu kirja panna oma aasta eesmärgid. Igati paslik „tegemine“ tärganud aasta varasteks hommikutundideks. Pastakas kätte ja ... elektrivalgus kadus!
 
Metsade rüpes elamisel on omad võlud ja valud, näiteks tormi-iilidega ajuti haihtuv elekter. Sügavas hämaruses taskulambi või tikkude võimaliku asukoha üle pead murdes, süttis äratundmine sellest, millega ma õieti tegelemas olin. Milleks on vaja  kogu seda tegemist ootavate asjade nimekirjade ja eesmärkide rägastikku? Täisväärtusliku ja tähendusrikka elu elamiseks küll mitte. Õigupoolest on üsna lihtne kaotada väärtuslik suund sootuks silmist lõputus askeldamise, sahmimise, teostamise, täitmise möllus. Väljast kostev võimas tuuleulg otsekui kinnitas, et tasub endalt rohkem küsida, miks ma midagi teen. Iseendaga olemisest ja kuulatamisest, millised küsimused - vastused sisimast üles kerkivad, on muidugi tuttavlikult turvalisem lihtsalt tegutseda. Paraku oma tegevusmotiive mõistmata pole võimalik püsida tähendusliku elu suunal.
Miks teed seda, mida oled just tegema hakkamas? Kas sellepärast, et:

• „nemad“ ootavad, et teeksid ...
• inertsist, sest oled harjunud nii tegema ...
• muidu tunned end halvasti ...
• ise arened tegevuse käigus ...
• see on kooskõlas sinu väärtustega ...
• see teeb sulle ja / või teistele rõõmu (ja on kooskõlas su väärtustega) ...
• ...

Mille võrra mingi tegevus  pikemas eluplaanis sinu elu rikastab? Ja kui ei rikasta, siis miks sa seda teed?
 
Mis oleks, kui jätaks sel aastal ära igasugused lubadused, eesmärgistamised ja keskenduks hoopis iseendaga kooskõlas olevale, tahetud suunale? Suund on seotud eelkõige sellega, milline inimene ma tahan olla. Ehk siis rohkem olemise kui tegemisega. Samamoodi, nagu tahtmine seostub sellega, mida tahan endast anda ja soovimine sellega, mida tahan endale saada.
Mis oleks, kui lubaks endal alanud aastal vaimustuda olemisest ja loobuda mõttetult pinnapealsetest, tarbetutest tegevustest, mis neelavad eluaega,  kurnavad või muserdavad?
Elu on nii mahlane, püha ja vägev, et selles tasub iseendana osaleda ja mitte seda raisata teadvustamata ajenditel tühja-tähja tehes.
 
Meenub üks Fred Jüssi mõttemõlgutus: „Mul ei ole olnud mingisuguseid eesmärke, sest ma ei näe eesmärke. Minu silmade ees on tundmatu maastik, minu tee kulgeb sellesse maastikku või ta suubub sellesse või läheb edasi. Ma ei näe selle maastiku üksikasju. Ma ei näe, mis on mägede taga, mis on teekäänakute taga, mis on teispool orgusid, teispool metsi, aga ma pean teadma suunda. Ja see suund on minus endas olemas. See suund on otsekui mingi heli, mingi toon, mida ma ei tohi kaotada. See on kõige tähtsam. See on peamine. Ja kõik muu tuleb.“
 
Tahan sel aastal (ja ka  teistel eesootavatel aastatel) olla armastav. Olla rõõmus ja huumorimeelne. Olla mõistev ja lahke. Olla olemas iseenda ja teiste jaoks. Olla mänguline ja loominguline. Olla uudishimulik ja Elule avatud. Olla õppiv ja arenemishimuline. Olla ...
 
Suund on seatud. Jõuluvanalt saadud kalendrit kasutan kindlasti heatahtliku lõbususega ettenähtud päevategevusi uudistades. Kuidas ma muidu teaksin, et 4. jaanuaril „salatit teha“ või 25. jaanuaril „inimestele silma vaadata“ :)
 
Elektrivalguse taastudes lubasin käel valida riiulilt ühe raamatu, avada see juhusliku koha pealt. Lugesin Rita Pitka Blumensteini, Alaska põlismeditsiini doktori mõtteavaldust: „Me kihutame ennast tagant, selle asemel et lubada endal olemas olla. Me peame kiirustama, kõvasti püüdlema, teistele meeldima, tugevad olema. Lubades endal olla, saame olla iseendana. Et „olla“ peame aega varuma, ennast arvesse võtma. Inimesed saavad hakata oma andeid avastama, olles ise. Me otsime liiga palju ja küsime liiga palju. Me otsime vastuseid, kuid nende tulles ei kuula me; me ei tunne vastuseid ära ega anna endale võimalust vastuste peale mõelda.“
 
Mis oleks, kui  aastal 2019 annaksime lihtsalt oma parima ja laseksime lahti vajadusest tingimata tulemusi kontrollida? Lubaksime endal iseendana olemas olla?